fotojaht: muster

Via Zamboni,
Bologna

(ja viieeurosed kingakesed)

Bologna ja Veneetsia

Laupäeval vinnasin oma seljakoti selga ja alustasin reisi teise Itaalia otsa. Läksin kesksäärest rohkem põlve poole. Leidsin õige rongi ja sain ilusti kohale. See on oluline märkus, sest siiamaani muretsen ma isegi Balti jaamas rongile minns selle pärast, kas jõuan ikka lõpuks Tartusse. Ja Terminis on perroone võrratult rohkem... Noh jõudsin ilusti kohale ja kõrvad jäid ka alles. Kuigi pidevalt tunnelistest läbi sõites läksid kõrvad kogu aeg lukku ja ma polnud kindel, mis minu kõrvadest ikkagi saab. Aga kõik läks hästi.

Jaamas tuli Marit mulle vastu ja säras nagu päike. Kahju, et tegelikkuses Bolognas hoops sadas. "See on kolmas või neljas kord minu Itaalias oleku ajal, kui sajab vihma," teatasin Maritile. Selline avaldus ei teinud teda eriti õnnelikuks ja ma järeldasin et neil seal põhjas sajab tihedamini. Minu märkus ei olnud eriti taktitundeline. Aga ega me ei saanud ometi oma tujul langeda lasta. Parki ei läinud, aga kirbuturule küll. Isegi minusugune, oi-mulle-ei-meeldi ostelda läks viieeuroste kingade peale lolliks. Ma ei tea veel, kus Roomas sarnased kirbuturud olla võiksid. Kingi ei ostnud, aga ühe seeliku võrra sain rikkamaks küll. Ja hiljem otsin vana Topolino (Miki Hiire). samuti otsime "Kalinkast" Jahimehe komme ja kohukesi. Jah, ja tegelikult läksime hiljem parki ka. Bologna oli võrdlemisi vaikne ja rahulik. Roheline ja nii tobedalt kui see ka ei kõlaks - veidi põhjamaine.

Mariti kodulinn on Bolognast ca 11-minutise rongisõidu kaugusel asuv Ozzano dell'Emilia.
See on veel väiksem, veel rahulikum, veel rohelisem ja nunnum. Mina olen juba hirmsa Rooma melu ja sagimisega harjunud ja seda nunnum see mulle tundus. Õhtul läksime kahekesi pizzeriasse ja mulle tundus Marti grazie nii põnev ja veider. See oli bolonese'lik, z asedub hispaania c-ga. (Minu grazie on muide grAAAtsie). Aga peale ette ja taha tänamist pitsa, veini ja tiramisù eest läksime jalutama ja oh õudu -rääkisime kahekesi omavahel (miks ometi?) itaalia keeles.

Järgmisel hommikul alustasime teekoda Veneetsiasse. Juba rongisõit oli sündumusterohke. Üks ragazza unustas oma mobiili rongi ja meie Maritiga pugesime peaaegu nahast välja, et tüdruk oma telefoni tagasi saaks. Aga ei saanud. Või loodme, et hiljem sai. Aga meie ei tea, kuidas lugu lõppes. Meie kohtusime minu Veneetsia sõbraga Manueliga. Ja nagu tüüpiline itaallane, jäi
temagi hiljaks. Aga ainult 10 minutit, mis on tõepoolest imetlusväärne tulemus.

Oi, Veneetsia oli ilus. Kanalid haisesid ja koerakaka tänavatel mulle eriti ei meeldunud, aga oi, Veneetsia oli ilus. Tänu Manuelile pääsesime turistilõksudest ja kõndisime kohati- uskumatu küll- inimtühjadel Veneetsia tänavatel. Nii huvitav oli viimaks peale kahte aastat näha internetitutvust näost näkku. Ms tunne oli? Kummaline, nagu kõigi nende digisõpradega. Aga lõpuks ikkagi ülitore. Nüüd, kus ma olen mõnda itaallast näinud, tabasin tema liigutustes ja olekus nii mõndagi itaallasliku. Ja ometi tundus mulle netivestluste põhjal, et tegemist on nii ebastereotüüse isendiga :)

Ma tahaksin nii väga midagi asjalikku kirjutada, aga ma oskan öelda vaid seda, et mulle meeldis see linn väga. Aga kui hirmus tüütu seal elada oleks? Minu sõber teab seda omast käest ja ta on rahul, et saab elama astuda Mestresse. Sest sinna korterisse ei pea külmkappe jms vajaliku paadiga vedama. Ja see tähendab, et elu on võrratult lihtsam...

maavàrin

Istun Termini làhedal mingis làrmakas hindude interneti-urkas ja teatan, et maavàrin oli minust kaugel-kaugel. Minuga on kòik korras. Aga IP-i kodulinnas L'Aquilas on esialgsete (hommikuste) andmete jàrgi hukka saanud 27 inimest. Roomas jookseb elu oma rada, ei mingeid muutusi rutiinis ja nii see vist peabki olema, aga....Aga minu jaoks on see esimene ehmatus muidu nii magusas ja pàikeselises elus siin. Paneb veidi mòtlema....

EDIT:

Numbrid on massiliselt kasvanud. Kahjuks. Telekas ainult katkised majad ja õnnetud inimesed. Väga kurb, ma ei oska muud öeda.

ti amo!

Ei ole sel pildil midagi pistmist minu isikuga. Aga kuna nimi on sama, pani muigama. Ja loomulikult tuli pilti teha! (Colosseumi lähedal.)

...

Ei huvita mind eriti see must leib ega kohukesed. Aga ma tean, et seal õitsevad või hakkavad kohe-kohe õitsema lumikellukesed, minu lemmikud, esimesed ning õrnad. See on ehk ainuke asi, mis teeb veidi sentimentaalseks ja nukraks.

Hai capito?*

Eile oli see ajalooline päev, mil käisin esimest korda itaalia keele tunnis. Au ja kiitus Itaalia riigile - kursus on tasuta. Midagi erilist see ilmselt pole, aga kui õppida koos õpetajaga, siis on sel siiski hoopis teine maik, kui seda teha täitsa üksi. Alguses sain lahendamiseks ülilihtsaid harjutusi ja tundsin end nagu suur kunn kunagi. Aga siis tulid raskemad harjutused ja tekst, mida lugeda ja siis tulin pilve pealt alla. Sõnu, mida ma ei tunne, on väga väga palju. Kuna mul nüüd aga tekstid on, saan sõnu sõnaraamatust otsida. Mis mulle väga meeldis oli see, et kogu õppetöö toimus täielikult itaalia keeles. See tähendab, et kui tuli ette mõni tundmatu sõna, siis õpetaja seletas selle lahti või joonistas tahvlile pildi. Kõigest ma küll siiski aru ei saanud, aga üldiselt selline stiil mulle meeldib.

Muidu on keeleoskusega lood sellised, et mõnel päeval läheb hästi, mõnel halvasti. Kui räägitakse just nimelt minuga, siis saan aru ja oskan isegi võrdlemisi mõistlikult vastata. Räägivad itaallased aga omavahel....oi, kohati täitsa võimatu. Ja siis kohati ei saa ma aru ka kõige lihtsamatest küsimustest. Küllap näen välja nagu viimne imbetsill. "The lights are on, but noone's home." Vaatan otsa ja mõtlen omaette: möhh? Sest ikka ja jälle tullakse just minu käest küsima, et mis rong mis kell kuhu läheb jne jne.

Sõnu ja fraase tean üldiselt väga, aga need, mida tean, tunduvad olevat hästi ajju kinnistunud. Sest lihtsa seltskondliku vestluse, TV- ja raadiouudiste puhul hakkavad teatud sõnad mõne aja pärast korduma. Ja mõne sõna olengi täiesti ilma sõnaraamatu abil ära "tõlkinud" ja kasutusse võtnud. Neid sõnu on muidugi väga vähe, aga need on tõesti hästi selged. ja muidugi on need sõnad sellised, mis sarnanevad mõnele inglise või prantsuse sõnale. Aga siiski....

Niisiis, kuni vestlus ei muutu väga spetsiifiliseks, väga tuliseks ja kiireks, saan sellest ja teisest aru. Enamasti olen ma muidugi siiski passiivne kuulaja ning kui ma aru ei saa ja keegi teeb nalja, eks ma siis naeratan ka - nagu ullike või imbetsill. Ei taha ju endale liialt tähelepanu tõmmata ja inglisekeelset seletust paluda. Vahel aga mind siiski märgatakse ja siis jutustatakse mulle kogu lugu inglise keeles ümber. Siis olen ma tänulik. Sellegipoolest, mulle tundub veidi imelik, kui kõik miinus üks seltskonnas on itaallased ja vesteldakse inglise keeles. Eh, parem ikkagi kohalikus keeles. Iga päevaga saan rohkem aru.

Kõige raskem on aga see, et keelt kasutatakse tõesti väga ökonoomselt. Tüüpiline käibefraas on va bene (hästi, olgu, ok), aga kohati muutub see (siinkandis) va be' ks ja kohati va bo'ks. Ja selle asemel, et küsida, (tu) hai mangiato?, küsitakse lihtsalt mangiato? Suhteliselt keeruline aru saada ju. Mis tunne oleks, kui keegi küsiks sinult lihtsalt söönud? Oleks ju veider, eks?
__________
* kas said aru?

keegi ei öelnud, et see saab lihtne olema

Keegi ei öelnud, et see saab kerge olema. Tegelikult lugesin foorumitest täpselt vastupidiseid väiteid. Aga seda, et ma siia tulin, ma ei kahetse. Vaatamata minu naeruväärselt ebakindlale majanduslikule olekule tunnen end siin hästi. See, et raha sulab meeletu kiirusega ja tööd ei ole, teeb oleku vahel väga näruseks. Eestis, tundub, oleks kõik võrratult lihtsam. Aga just selle eest ma ju põgenesingi?

Käisin vaatamas võimaliku töökohta ühes hostelis. Mõnusad poisid: üks oli punapea suure lokkis juuksepahmakaga, vist iirlane, teine pikajuukseline ja habetunud birminghamlane. Tartu-maiguline boheemlaslik õhkkond. Jaa, kuidas mulle see meeldis! Aga....töötamise eest antakse voodikoht ja täpselt nii palju raha, et selle eest on võimalik osta üks odav lõunasöök päevas. Tundub siiki natuke vähe. Eriti kuivõrd töötama peab 24tunnistes vahetustes. Ma tõesti ei tea, kas on reaalne loota siiski midagi enamat. Aga ma loodan (veel).

Hostel asus muidugi saatuse irooniana täpselt, tõesti täpselt seal, kus ma eelmist töökohta luuramas käisin. See oli see töö, kus inimestele tuli Vatikani ekskursioone pähe määrida. Noh, sellega läks nii, et ma lihtsalt ei ilmunud enam kohale. Ebamugav olukord. Minu nägu pidi ju vist ikkagi meelde jääma. Mida teha? Hiilida ja loota, et ma jään märkamatuks? Muidugi tobe, aga nii ma ilmselt tavaliselt käituksin. (Tartus on näiteks siiamaani üks pood kuhu ma ei lähe, sest loobusin ilmatuma ammu aega tagasi nende tööpakkumisest.)

Aga siin olen ma kuidagi teistmoodi ja nii astusin ma julgelt ligi ühele neist tüdrukutest, kes seda tööd enne mind tegi ja kes seda vist ka täna ja homme teeb. Küsisin, et kuidas läheb. Ei läinud. See oli tema jaoks vist juba neljas päev täiesti ilma mingisugusegi teenistuseta. Soomes oli ta olnud füsioterapeut, aga siin Roomas....nojah. Hostelitöö tundus endiselt närune, aga vähemalt stabiilne.

Astusin hostelist läbi, tulin sealt ära, ta oli veel tänaval. Rääkisime juttu ja viimaks läksime koos lõunat sööma. Rääkisime veel ja neljapäeval saame uuesti kokku. Mul on lootus saada tema kaudu tasuta itaalia keele kursustele. Rääkisime maast ja ilmast, peamiselt sellest, kuidas seal põhjas on lihtsam, kodusem jne. Ja sellest, kuidas ikkagi tahaks kõigile raskustele vaatamata vähemalt veidi aega siin olla. Oli natuke masendav, aga samas oli hea sellest kellegagi rääkida. Ja sõprus arenes nii kaugele, et enne, kui laskusin treppidest alla metroosse, me lausa kallistasime. Midagi ei ole parata - inimesed on siin sõbralikumad. Isegi külmad ja reserveeritud põhjamaalased (nb, see oli teine kord elus, kui ma teda nägin).

Võibolla õnnestub mul vabaneda oma suhtlemispuudest? Oi, kuidas ma ei taha rääkida telefonis võõraste inimestega. Eestis on see raske, aga siin veel kolm korda raskem - mina ja minu minimaalne itaalia keel! Kuidas mulle ikka meeldib end rasketesse olukordadesse asetada. Heh, aga kummalisel kombel see ei olegi parimatel päevadel nii väga raske. Ehk sellpärast, et muud võimalust ei ole. Ehk sellepärast et helistamat jättes on rohkem kaotada kui helistades? Ma ei tea. Aga kõik päevad ei ole parimad päevad ja praegu ma lükkan erinevatele numbritele helistamist edasi - sest mõte itaaliakeelsest telefonivestlusest, mis sujuks tõrgeteta, mõjub ulmeliselt. Kõiki kõnesid alustan nii: buongiorno, parla inglese? Mõnikord veab, mõnikord mitte...

fotojaht: triibud

See teema pidi mind hulluks ajama. Kaltsuvaip, kampsun, laudpõrand, tapeet, elektriliinid taeva taustal, autorataste jäljed teel, merelained...See nimekiri on lõputu. Triibud on kõikjal.

Aga lõpuks otsustasin õrnade ja peaaegu märkamatute triipude kasuks. Üks pilt on Normandiast, teine Järvamaalt. Kummalisel kombel on neis midagi sarnast!

läbi fotosilma

Eks fotod ole ka omajagu olulised. Siiani olen küll peamiselt pildistanud nagu turist. Aga asi seegi, pealegi, ise olen nendaga rahul. Siin mõned hetked läbi fotosilma. Kommentaaridega.
Ei saa kohe kuidagi väita, et Colosseum mul mingi suur lemmik oleks. Aga sattusin sinnakanti ja vihmasadu oli just lõppenud, päike piilus pilvede vahelt. Need värvid olid suuuuurepärassed. Mulle see pilt igatahes meeldib. See on vaade ühelt sillalt paljude seas. Vist oli Umberto I nime kandev sild. Vaade Vatikani poole. Jälle olid pilved see kõige paeluvam osa. Samas ei saa kuidagi väita, et Püha Peetruse kirik üldse vaatamist ei vääriks. Väärib küll. Villa Borghese on põhimõtteliselt üks suur suur suur park. Mina olen pargi-inimene ja nõnda hakkas mulle seal väga meeldima. Tallinnas on lumi, mina aga istusin pargis, lasin päikesel end soojendada ja püüdsin itaalia keele grammatikast sotti saada. See paik, kus mina istusin, on lausa ideaalne koht koeraarmastajatele. Neil lasti seal vabalt ringi möllata. Tore vaatepilt lugemise kõrvale.
Selle ehitise äratundmisega ei tohiks raskusi tekkida. Kui ära ei tunne, vaata üle-eelmist pilti. Pildistatud Villa Borghese piirkonnas paigast, mil nimeks Pincio. Seal pidavat olena parim vaade Roomale. Tundub, et oligi. Võibolla on kunagi aeg mässata ja siis teen seal ühe panoraampildi. Asi oleks seda väärt.

teine teisipäev siin

Päris naljakas on see, kuidas Roomas kõik avalikd kellad ise aega näitavad. Ütleme, et kell on kaks. See tähendab seda, et üks kell näitab, et praegu on kell seitse, teise seierid on nelja ja kuue peal, kolmas näitab, et on 04.52. Järeldan, et täpne aeg ei ole siinkandis väga oluline :) Hommikune buss, mis mind rongijaama viib, jääb alati veidi hiljaks. Noh, pole midagi. Noh, ei oleks midagi, kui rong alati piinliku täpsusega õigeaegselt ei väljuks. Aga rong läheb õigeaegselt ja nii on mul hommikuti mille üle mõelda. Jõuan rongile, ei jõua rongile? Eile jõudsin ilusti. Praegu see mind häiri, sest mul ei ole vaja kuskil täpselt kohal olla. Aga kui mul õnnestub midagi endale hankida, siis võibolla hakkab see mind siiski häirima. Eks näis...

Praegu täidan oma päevi peamiselt ringihulkumisega. Jalad on endiselt villidega kaetud, aga igasugu ilusaid paiku, mida vaadata esialgu jätkub. Kõik need kuplid, sambad, kellatornid ja eriti purskkaevud on väga inspireerivad. Siis aga otsustad kõrvalpõikena mõnda suvalisse kirikusse sisse vaadata ja - suu jääb ammuli. Lihtsalt imekaunis.

Mõnest kohast tasub aga teatud ajal eemale hoida. Fontana di Trevi juurde vist enne südaööd ei läheks. Ükskord kõndisin sealt päevasel ajal mööda ja pilt oli natuke kurb. Juba praegu oli seal liiga palju turiste. Eks ma ise olen ka veel veidi turist. Siiski, mingi teine tunne on juba. Minu suurim sõber ja kaaslane on endiselt Lonely Planeti Rome Encounter, aga mõnda kohta oskan ma juba ilma kaarditagi minna. Ja see tundub mõnus.

Linn on tohutult ilus, aga mündil on alati kaks külge. Paar tõrvatilk meepotti on kerjused, keda Roomas kohtab igal sammul. Kerjused on isegi metroos. Mina olen harjunud sellega, et need, kes kerjavad, lõhnavad halvasti, näevad halvad välja, kannavad kaltse. Aga mõned siinsed kerjused ei erine välimuse poolest tavalisest inimesest. Ja see, et nad on metroos, tähendab seda, et nad pidid ostma 1-eurose pileti. Ei tea, kas õhtuks jäävad nad kasumisse?

Eile kuulsin, kuidas minu seljakoti lukku lahti tehti. Vaatasin selja taha ja seal oli nii umbes 10aastane poisike, kes ajas täiesti segast juttu. Vaatasin kiiruga oma koti sisu üle. Jah, minu viis eurot olid rahakotis alles. Ja kümnekas püksitaskus ka. Aga see oligi ju kõik mis mul oli. Ei tea, kas peaksin end tundma meelitatuna, et mõni varas, olgugi, et täiesti kogenematu, oma sõrmed minu kasina vara poole sirutab? Üldiselt hoian ma rahakotti kotis kõikide teiste asjade all. Aga kogenud varast see vist ei takista? Kerge reality check see juhtum ikkagi oli. Peale seda püüdsin rahakoti veel paremini ära peita. Läksin metroosse ja olin väga paranoline. Tundus, et kohtusin "nühkijaga". Aga võibolla olin ma tõesti lihtsalt väga paranoliline.

fotojaht: naine

Tegelikult sobib see pilt ka eelmise teema juurde (vaade aknast), aga naise teema juurde vist siiski kah :)

Tegin nn spioonifoto. Sellise, mille puhul subjekt isegi midagi kahtlustada ei oska. Aga sellistel piltidel tuleb pildistatava olemus vast kõige paremini esile. Ei midagi erilist, lihtsalt üks vana naine, kes oma koduaknast jälgib tanavamelu. Ei midagi erilist, aga mõjub kuidagi sügavmottelisena. Vana naine, kes on kõigest kõrgemal, kaugemal. Erapooletu, ilmselt elukogenud vaatleja.

Head naistepaeva!

ei kurda...

Tallinn (ilm.ee vahendusel): 4 kraadi, lumine
Rooma (isikliku kogemuse põhjal): päikesepaisteline, mandariini - ja sidrunipuudega.
Ei, ma ei kurda! :)

nädal möödas

Õhtune aeg.

Veel üks seltskondlik olemine.

-Vaata, Greta, keegi tellis just praegu, cappucino, ütleb IP.

-Kindlasti, ameeriklanna, pobiseb üks IPi sõpradest.

Mina olen juba välja treenitud ja tean, et teatud kohvijooke peale 11 hommikul juua ei tohi. Samuti olen kursis sellega, et caffé tähendab meie mõistes espressot. Seepärast tundus mulle kerge solvanguna see, kui mina uhkelt, ausalt öeldes küll veidi kobavalt itaalia keeles kohvi ja võileiva tellisin ja minu käest seejärel inglise keeles küsiti, do you want american coffee?Roomas käitu nagu roomlased. Seega olen nn ameerika kohvilt espressole üle läinud.

Aeg lausa lendab mööda. Nagu ei teekski midagi, aga päevad kaovad ja kaovad. Kui ennist oli mul komme vähemalt kümme korda päevas vaadata, kas keegi mulle ka meili saatnud on, siis nüüd on mul aega ainult põgusalt neile pilk heita. Erilist motivatsiooni ka pole, sest õhtuks olen stanca morta (surmväsinud).

Kahel esimesel päeval veetsin pealelõuna Roomas ringi marssides ja vaatamisväärsusi vaadeldes. Kuna busse ma natuke kardan ja raha tuleb ka kokku hoida, siis tegin hirmpikki matku. Ma ei suudagi meenutada kuhu ma esimesel päeval jõuda tahtsin, aga lõpuks viis tee mind Circus Maximuse juurde, sealt aga pole enam pikk maa Foormi ja Piazza Veneziani, sealt omakorda on võrdlemisi lühike tee Colosseumimi. Ja sealt suubusin metroosse. Erinevalt bussidest, suudan ma metroosüsteemi rohkem usaldada. Ja lõppude lõpuks on mingi transpordivahendi kasutamine siiski paratamatu.

Teisel päeval vaatlesin Piazza Navona purskaevusid ja jõudsin Argentina kasside kolooniani. Tegelikult on kesklinn siiski piisavalt väike. On võimalik ühest kohast teise jala liikuda küll. Londoni puhul ma seda näiteks hästi ette ei kujutaks. Sellegipoolest, praeguseks hetkeks on jalad täiesti villistunud ja muud ilusad paigad jäävad selleks ajaks, kui veidi taastun.

Vatikanis ma siiski käisin. Sest ma sain tasuta eksursiooni ja pidin maksma ainult sissepääsu eest. Tasuta sellepärast, et proovisin teha ühele firmale veidi valge orja tööd: pakkuda vaestele turistidest lammastele flaiereid ja loota, et nad ostavad eksursioonipileti, millelt mina seejärel teatud protsendid endale saan. Ühtegi lammast mul kinni püüda ei õnnestunud, aga vähemalt sain tolle firma kaudu ühe giidiga kaasa tolgendada. Töö on tüütu. Kõik väidavad, et paari nädala pärast on turiste nii, et tapab ja raha voolab jõgedena. Mina loodan siiski, et ehk on ka muid võimalusi leiva teenimiseks. Ma veel ei tea, kas lähen homme sinna tagasi või mitte....

Frascatisse tuleb sõita rongiga. Midagi rasket siin pole. Ostad automaadist pileti, lased sellele teises masinas templi peale teha ja istud rongile. Ometi suutsin ma teha kohutava vea. Istusin valele rongile. Selliseid vigu eilasündinud ei tee. Nemad on tähelepanelikud ja paranoilised. Mina hakkasin end aga juba mugavalt tundma ja nii ma siis valesse kohta jõudsingi. Ho una problema grandiosa, pidin IPile telefonis tunnistama. Noh, võtsin siis tagasirongi ja jõudsin Ciampinosse, kus IP mu peale korjas, et ma päris Terminisse ei sõidaks ja kogu üritust otsast alustama ei peaks. Aga, et ta ootas mind jaamas pool tundi kohas, kus tegelikult väga parkida ei tohi, hoidis ta tulesid sees ja nõnda sai auto aku täiesti tühjaks. Kuna keegi oma akust voolu anda ei tahtnud (ega inimesi seal palju polnudki), tuli oodata autoabi. Ebameeldivusi täis päev, nalja kui palju Aga vale rong oli muidu tore rong; see oli nimelt kahekordne.

Mis itaalia keelde puutub, mõnele küsimusele suudan juba vastata. Mõnda küsimust suudan isegi ise küsida. Saan hakkama ka kohvi ja piletite ostmisega (mitte ainult automaadist). Seega, esimese klassi lapse tase juba?

esimesed muljed

Mnjah, kust otsast alustada, ma ei tea, sest muljeid on juba kahe päevaga nii tohutult palju. Ilmaga võin kelkida küll. Mööndustega, aga siiski. Ilm on nimelt väga tujukas: kõigepealt päike särab, on palav ja mina mõtlen, et küll oli rumal end nii soojalt riidesse panna. Higi voolab, sest olen harrastamas minule omast kiirkõndi. Järgmisel hetkel aga vaatad, et taevas on kuidagi pilvine ja vist hakkab sadama. Ja siis hakkabki, pauhh, sadama. Tõesti järsku. Sadu ise kestab umbes kümme minutit. Praegu päikest ei ole, aga päris soe ja ilus on sellegipoolest.

Kui ennist rääkin lennujaamas istumisest, siis kohustuslikus korras ka veidi lennureisist. Noh, üsna sündmustevaene oli. Maandumisel oli küll veidi turbulentsi. Vanasti oleksin küll rõõmsasti kilganud, et oi kui tore, kuidas külm tuul südame alt läbi käib. Aga nüüd selgus, et olen vana vana inimene. Lihtsalt veidi ebameeldiv oli.

Kohvri sain kätte uskumatult kiiresti. Eelmine ilmus see lindile viimaste seas ja minul polnud mingit lootustki, et selle kiiresti kätte saan. Aga sain! Väga ruttu. Mis sellest kasu oli? Suurt midag, sest nagu traditsioonid nõuavad, jäi minu itaallane liiklusummikusse ja mina sain veeta tubli tunnikese kohvri küljes rippudes ja inimesi vaadates. Seekord ma kahjuks seljakotiga munka ei näinud.

Eile alustasin enese lõimimst siinsesse keskkonda. Haarasin härjal kohe sarvist ja võtsin vastu pakkumise minna vaatama kohaliku harrastusteatri etendust. Kindlasti oli see väga lõbus. Kõik teised ju aina itsitasid ja naersid. Üht-teist ma aimasin, ja ega ma päris nutma küll ei hakanud. Päris lõbus oli mingulgi. Siiski, kogu tükk põhines sõnamängudel. Niisiis, lucky me, eh? Eriliselt huvitav, pean mainima, oli aga see, et iga kord kui stseen vahetus ja saalis pimedaks läks, tekkis saali sumin. Ega ei saa vist kasutamata jätta ühtki võimalust lobisemiseks :)

Peale teatrit läksime veel kohalikku pubisse. Mina ja viis itaallast, kel oli loomulikult parematki teha, kui a e g l a s e l t ja SELGELT itaalia keelt rääkida. Noh, noh ma siis kuulasin nende lobisemist ja püüdsin aru saada. Mõnel hetkel pöörasid nad mulle siiski ka tähelepanu ja tüüpiliste itaallastena küsiti minult ka eesti köögikunsti kohta. Võtsin end kokku ja ütlesin si mangiano molte le patate in Estonia (Eestis süüakse palju kartulit), kindlasti vigaselt. Mõned üksikud küsimused olid veel. Nendega ma iseseisvalt hakkama ei saanud....

Aga tänase päeva veetsin Roomas. Tallinnas ei suhtle ma kuu aja jooksul ka nii paljude võõraste inimestega. Kõiki detaile ma täpselt ei mäleta, aga veidi šokeeriv oli see, kui kuskilt nurga tagant ilmus välja reporter mikrofoniga ja küsis mindagi täiesti dešifreerimatut. Eeee....non parlo....Temperamendierinevused on eestlaste ja itaallaste vahel vist suured, sest selleks ajaks, kui mina ise olin aru saanud, mida ma automaatselt öelnud olin, oli reporter juba penikoormate kaugusel.

Et elu lihtsamaks teha, ostsin pudeli vett ja lõunasnäki supermarketist. Ei pea midagi küsima ja arve on ka ilusti ekraanil näha. Noh ja siis küsis kassiir: .....? Vaatasin teda vist tõelise lamba näoga. Aga taas, enne kui võis tekkida mõni ideegi, mida ta küsis, oli ta juba inglise keeles küsimust korranud. Do you want a bag? Raputasin pead ja lahkusin poest.

Metroos küsisin aga võimalikult selgelt ja püüdlikult quel direzione per Termini (mis suunas on Terminu). Vanatädi sai aru ja näitas paremale. Mina tänasin nagu hea laps kunagi ja läksin paremale. Jõudsin Terminisse ka, aga jäin mõtlema, kas minu küsimus ikka oli korrektne.

Praegu istungi Termini jaamas rongis, et Frascatise tagasi sõita. Ja nüüd sajab hirmsat padukat, muide..

fotojjaht: vaade koduaknast

Pildid pole ehk just ülemäära orginaalsed, aga tähendusrikkad on nad sellepoolest, et langevad kateogooriasse "pilt ütleb enam kui tuhat sõna". Nimelt on praeguse seisuga toimunud drastiline muutus selle osas, mida koduaknast vaadates näen.

Veel paar päeva tagasi olin Tallinnas Mustamäel ja nägin sellist pilti:

Nüüd aga on pilt hoopis selline. Oleksin küll tahtnud kelkida, et olen imekaunil maal, kus paistab kogu aeg vaid päike. Eile oli siin Rooma lähedal Frascatis tõesti tõesti väga soe ja mõnus. Aga täna on siin hoopis selline sompus olek...Sellegipoolest! Siin on vähemalt ümbrus roheline :) Ei mingeid määrdunud lumehunnikuid ja ei mingeid jäätunud, samas vesiseid kõnniteid...

lennujaamas

"Ammuste" aegade meenutus :)

Kell on pool kaheksa. Tegelen sellega, et vahin kuidas lumesahad Riia lennujaamas töötavad. Vahiks inimesi, aga palju neid inimesi saab siin sellisel kellaajal ikka olla? Üks tibi läpakaga ja mõned lennujaamatöötajad. Lennukisse minek algab kell pool üksteist ja see tähendab, et mul on aega terve igavik. On igavik ja ongi veidi igav. Varustasin end ka raamatutega, aga Borgese novellide lugemine kell seitse hommikul ei tundu just aruka mõttena ja sellepärast pidin aja viitmiseks blogima hakkama. Oleks pidanud vist kuskilt ikka Cosmo hankima. Selline kerglane lektüür oleks vähemalt viisteist minutit mind ikka lõbustada suutnud.

Mul oli suur dilemma, et milliseid raamatuid siis ikkagi kaasa võtta. Lahendasin selle asja üsna lihtsasti. Rüüstasin veidi kodust Loomingu Raamatukogu ja haarasin sealt üht-teist kaasa. Mul on nüüd kotis head ja õhukesed vihikud maailmakirjanduse raskekaalu autorite tekstidega. Ahjaa, „Inimese teekonna“ võtsin samuti kaasa. Tundus sobiv.

Alustasin oma tänast ettevõtmist sürreaalsel ajal. Tõusin kell 3.30. Veel viimasel hetkel, vahetult enne magama minemist võtsin nõuks kontrollida lennuaegu. Tuligi välja, et lend Tallinnast väljub kell 5.30 mitte 6.30, nagu mina arvanud olin. Läks hästi. Muidugi oli sellisel kellaajal väljast täitsa täitsa pime. Nüüd on aga juba päris valge. Väljas on palju lund ja natuke isegi tuiskab. Ja mul tekkis hetkeks heldimus, et oo, millal küll ma jälle lund näen. Loomulikult oli see heldimus tõepoolest vaid hetkeline, sest talvest on mul üksjagu kõrini. Sihtkohast loodan eest leida kevade.

arrivato!

Lihtsalt annan teada, et jo~udsin kenasti sihtkohta. Heietamise asemel la''hen praegu hoopiski pizzat so''o''ma. Kyll hiljem raporteerin.

uuendus

See oli lihtsalt nii ilus template, et ma ei saanud midagi parata. Pidin ära vahetama :)
Mälestuseks. Eila veel nägi see blogi välja selline:

Üldse leidsin ma nii palju ilusaid blogikujundusi, et ma pidin lolliks minema. Noh, veel lollimaks, kui ma praegu olen :D

veidi veel

Marit on praegu lennukis kes teab täpselt millise asula või paiga kohal õhus, poolel teel Bolognasse. Varsti lähen mina ka. Isegi kohvri sain pakitud! Rakendasin Krissu pakkimisstiili ja tulemuseks oli kaos. Nagu oleks tegemist mõne kaltsukaga! Lõpuks sain siiski kõik asjad kohvrisse topitud ja see, mille ma seekord maha unustasin, selgub hiljem. Või kui ma miskit maha ei unustagi, selgub kindlasti veidi aja pärast miski, mida ma otsustasin mitte kaasa võtta, aga mida nüüd igatsen.

Väljas sajab lund. Mul on nohu ja väga tüütu kurguhäda, köhh-köhh! Unistan 12-kraadilisest kliimast ja loodan, et külmetus kaob sinna jõudes nõiaväel. Enesetunne on rahulik. Paanikat pole, aga see võib tekkida küll. Kuskil poolel teel kutsun stjuuardessi ja ütlen, et palun peatage see sõiduk, mina tahan maha. Ei, ilmselt siiski mitte. Mõtlen arvatavasti lihtsalt sellele, kui pikk ja tüütu see lend on. Mõtlen sellele, et tahaks aega mõistlikult kasutada ja uinak teha või raamatut lugeda, aga see mul ei õnnestu, sest mingi kerge ärevus on ikka sees.

Jah, ja ega muud vist polegi. Ainult veidike veel oodata. Vaatame, kuidas läheb. Normaalsed inimesed jah nii ei tee, aga nagu üks tähtis inimene ütles: mis selle normaalsusega ikka saavutab....

Neljapäev....

Reede.....

Laupäev!

hetked...

1.
Vaevaliselt komberdab bussi vanem naine. Hüppan oma istmelt püsti ja loovutan koha talle. Ma ei oota tänu. Arvan lihtsalt, et tal on istekohta hoopis enam vaja kui mul. Aga ta noogutab tänu märgiks sellegipoolest ja mul läheb tuju kohe paremaks.

2.
Sõidan linnas autoga. Tee on korralikult umbes küll. Kõrvalrajal on juht, kes soovib minu ritta pöörata. Oma soovist annab ta viisakalt suunatulega märku. Tegemist pole mingi nõmedikuga ja ega minul siis ka kahju pole. Vähendan kiirust, ta sõidab minu ette. Ja siis ta vilgutab korraks tänutäheks ohutuledega. Üsna haruldane nähtus. Ja seegi on miskit sellist, mis hetkeks naeratuse näole toob.

3.
On pühapäev, kell vaevalt veidi üle kaheksa. Loomulikult olen alles poolunes voodis teki all. Tuleb Anna. Hästi tasakesi. Teesklen, et magan. Anna teeb mulle pai. Mitte just eriti tasakesi.
Pool tundi hiljem tuleb Anna jälle. Poeb kohmakalt (üle minu jäsemete) voodisse. Teen silmad lahti ja saan vastutasuks kallistuse!

3 ½.
On üks järgmine pühapäev. Anna on jälle siin. Mina jällegi poolunes oma voodikeses. "Piima ei OLEEEE!" karjub Anna kell seitse hommikul. "Piima ei ole, piima ei ole, piima ei ole!" Leban oma voodis ja mugistan naerda. Sest see on minu meelest naljakas.

4.
On Valentinipäev. Pff, mulle ei meeldi see kommertslik püha. Olen poes kassajärjekorras ja siis jõuab kätte minu kord maksta. "Tere, neiu," ütleb kassapidaja armsasti. Maksan vorsti ja kohvi eest, saan tšeki ning ühe kommikese. Väga nunnu tõepoolest. "Head sõbrapäeva teile ka," ütlen naeratades kassapidajale.

5. ja 6. ja 7. ja nii edasi lõpmatuseni. Praegu lihtsalt ei tule rohkem neid armsaid argielulisi seiku meelde. Aga neid on palju ja mõnikord ühest seesugusest seigast piisabki, et kole ja mõttetu päev palju paremaks muutuks.

fotojaht: pehme

Sametised kroonlehed.

Selles poolsuvalises uue fotoka katsetamise pildis poleks nagu midagi, aga maha ma seda kustutada pole suutnud. Midagi ikkagi on.

Balti jaam

ärevused

Mis siis ikka. Tartus ka käidud. Kesk-septembris tellitud diploma supplement viimaks ometi käes (tegelikult hetkel bussiistme taskus. Ma loodan, et ma seda maha ei unusta.) , akadeemilise avaldus ka tehtud. Ja kui selle külmkapi transpordi saaga ka lõpule viin, siis olen omadega mäel. Siis pole enam muud kui päevi lugeda. Praeguse seisuga on neid jäänud viisteist.

Tegelikult ma ei salli pikaajalisi plaane. Tahaksin otsustada, tegutseda ja siuh, midagi muud otsustada ja teha. Piletiostust sihtkohta saabumiseni on liiga pikk aeg. Ja selle aja jooksul suudab minu hüperaktiivne ja veidi haiglane aju välja mõelda ja kõrvale panna sada vandenõuteooriat ja küsida vähemalt sada viiskümmend korda vahel retooriliselt, vahel tõsiselt: No mida sa teed?

Ning enne, kui ma juba läinudki olen, igatsen tagasi ning alates eilsest on mul juba selge, kuhu ma tahan naastes elama asuda. Samas ma juba tean ka seda, mida ma seal sihtkohas peale tahaksin hakata. Kuidas selleni jõuda on muidugi omaette pähkel. Aga eks ma lähen ja teen natuke nalja. Isver, kui hirmus! Ullike metropolis :)

Hirm on väike, eelkõige on siiski ärevus. Kuidas kõik õnnestub ja laabub ja kas ja kus ja kuidas ja miks? Tegelikult on ajutine väljamaal elamine kaasajal pigem normiks kui erandiks. Seega muidugi ei tasu mul muidugi eiteamisdraamat siin kokku keeta. Aga mis teha, mis teha. Selline ma kord juba olen ning ega ma oma otsatus egoismis enam polegi päris kindel selles, kas tahangi muutuda. Omas nahas ei ole alati mugav, aga see on parem kui teiste omad (tänane kuldne tarkusetera! :) )

Aga jah, mingeid ärasaatmispidusid ja -asju mulle ka korraldada ei meeldi. Seega ei tulegi mingisugust pidu. Kes tahab mind näha ja vaadata, see võib mulle helistada-kirjutada-joonistada. Vaba aega mul praegu on. Mind võib mu haiglase aju käest vahetevahel ära päästa küll :)
Ja kas nüüd mind veel enne lahkumist vaatama peab, ma ei tea kah. Kuigi pikemate ärasõitudega tekib ikka tunne, et keegi kaob nüüd igaveseks, siis ilmselt ma midagi peale nalja seal siiski ei tee ja olen varsti tagasi. Igaks juhuks ostsin tarkade ja elukogenute nõuandel siiski tagasisõidupileti ka (kuupäeva muutmise võimalusega).

Muud ei olegi. Poolteist tundi Tallinnani, 15 päeva Igavese Linnani....

Oli küll päris mõnna Saalomoni salajastes koobastes kuskil Äigrumäe kandis saunapeol käia. Unenäod on toredad küll!

02.02

Tassisime kogu selle kraami autosse. Seitse kotti asju, lisaks veel kolm-neli kotti rämpsu. Tükk minu elust. Korteri uks lukku ja ma ei tule siia enam tagasi, kui siis vaid korraks veel. Et keegi viiks ära/ostaks ära külmkapi. Poole aastaga võib koguneda meeletult asju. Mulle asjad ei meeldi. Kunagi ei suuda otsustada, mida võtta, mida jätta. Lõpuks võtsin tädi nõudmisel kaasa ka asjad, mis tahtsin maha jätta.

Nüüd on mu tuba jälle kraami täis. Viimasel ajal ma justkui muud ei teekski. Ikka on vaja midagi kuhugi paigutada ja liigitada. Raamat riiulisse, see raamat kasti; aloe vera kreem külmkappi ja rätikud pesukasti. Ikka jäävad asjad vedelema. Ma ei oska neid kuskile panna. Kord ja puhtus pole minu tugevaimad küljed. Ikka segadus, ikka segadus....

Sõin kooki ja lubasin, et ma ei unusta teed sinna metsade ja rabade vahele. Külm ja karge ilm, päike paistis, hommikul olid metskitsed, nagu ikka. Hiljem mitusada inimest ja vaarikavarre tee. Kui enam nii palju tegemist ei olnud, hakkas ikkagi natuke kurb. Ikka on kurb, kui miski lõppeb ja ees ootab määratlematu tulevik. Tulevik- see on põnev muidugi. Nõnda olen ma siis, nagu ikka kahevahel, siiski enam kaldudes tulevikku, südmustesse, mis pole veel sündinud, mil on potentsiaali tuua ellu midagi uut ja põnevat.

Olevik on nagu ta on. Panustada tulevikule on üldinimlik, veidi naiivne, väga idealistlik. Eelkõige aga lootus kogeda muutust. Kobrutab ja keeb ja miski on valesti juba tükk aega. Noh, pilet on nüüd olemas. Proosaliselt väljendades viib see välismaale, ülipoeetiliselt väljendades aga tulevikku, mis ehk toob ellu veidi selgust, vähemalt põnevust. Eks näis....

fotojaht: poosid

aktiivne

...ja passiivne :)

Esimene tähendab külma ilma, pingutust, lihaste kasutamist, teine mõnusalt soojas toas lõõgastuses lehe lugemist. Omamoodi mõnusad mõlemad.

Teised!

fotojaht: makro

Hilineja olen minagi- alles nüüd panen pildi üles. Aga mul on hea vabandus. Pilt ise annab vihje, millega ma viimasel ajal paaniliselt tegelenud olen. Ei, ma ei saanud vihaseks. Klahv jäi ise vigaseks. Ega ma ju päevad läbi ainult ö-tähte ei kasuta... Siin tekstis on ju vaid üks täppidega o...

teised on siin!

Ei tia kohe, mis saab. Tegelesin kaua ja usinalt meemiga, aga küllap olen ma liiga nõudlik. No lihtsalt ei leidnud miskit sellist, mis ühe või teise nõutud teema alla mahuks. Kõik sissekanded on pudru-ja-kapsad stiilis. Ega ma veel päriselt sellest ei loobu, aga keegi kuskil katkestab ikka mõne keti, mõne ahela. Miks siis mitte mina?

Tegelikult olen ma Tallinnas olemisega täitsa ära harjunud. Ega ma siin muidugi midagi eriti ei tee. Raamatukogu ja kodune urg. Kõik. Noh, mõned üksikud külaskäigud ehk ka. Aga üldiselt olen ma praegu täielik erak ja mulle täitsa sobib. Midagi uut selles muidugi pole. Uus on lihtsalt see, et minu eraklus nii kaua kestab.

Hea küll. Ei ole eraklus. Elame siin emaga kahekesi nagu kaks lõbusat vanatüdrukut. Õhtuti joome klaasikese veini või konjakit, vaatame telekat ja teeme õelaid kommentaare. See mis meil siin on, seda nimetame rõõmsasti ladoltševiitaks. Kes filmi näinud, on mõistab...

Ma ei tahaks seda tunnistada, aga tõsi see on, et Tartu mulle praegu ei sobi. Loodan väga, et see läheb üle. Aga praegu lihtsalt ei sobi, tee või tina. Miks? No kes pagan seda teab?

sess

Uimasklen kohvilõhnalises ruumis ja tunnistan täiesti siiralt, et ennemalt kirjutaksin sada blogipostitust, kui asuksin oma esseede kallale. Need, olleks küll sündimata, kriiskavad oma looja poole. Sess saab varsti läbi. Me peame tekkima füüsilisse maailma mustade tähtedekogumikuna valgel ekraanil. Aga ikka kulmineerub kõik viimasel hetkel. Ja nii ma naasen taaskord raamatute manu, et lisada juba omandatud teadmistele veel ja veel ja veel loetavat. Et oleks palju, millest kirjutada. See on kole perfektsionism, mis mandub lõpuks viimase minuti minnalaskmiseks. Kui ainult oleks olnud rohkem aega, kui ainult oleks varem alustanud. See mantra kordub sessist sessi ja uskuge mind, ma olen proovinud alustada varem, kuid olemata eriline fatalist, tuleb vist tunnistada, et kõige jaoks on täpselt õige hetk ja õige aeg ning alles kell viis hommikul närvilise ja erutatuna viimasel päeval tekstile lõplikku punkti pannes olen teinud täpselt nii nagu vaja. Mitte ise seda soovides, aga mingisugusele seletamatule seadusele alludes. Nii pean end praegu lohutama praegu väsinu ja näljasena, hirmununa, nii ebakindel selles, et kõik vajalik õnnestub õigeaegselt valmis saada.

Fotojaht: loom

Linnuke vaatab oma maja aknast välja.
Pühapäevane idüll :)

linnainimene

Jah, tegelikult olen ma siiski linnainimene. Jah ma armastan rahu ja vaikust ja metsa ja linnulaulu, aga seal jään ma siiski vist alati külaliseks, sest kogu oma suurele üksiolemise vajadusele vaatamata mulle meeldib inimeste ümbruses viibida. Peaaegu iga kord kui sõidan trolliga, taban end mõtlemast sellest, kui huvitav on iga inimene, tema nägu, tema liigutused, tema riided, tema olek; ja ma tahaksin neid kõiki portreteerida, kui ma natukenegi joonistada oskaksin. Suurlinnad on veel huvitavamad: toredad prisked aafrika mammid kirjutes kleitides kirjute peakatetega, india päritolu tüdrukud säravlillades sametdressides, suurte lopsakate vuntsidega türklased, kavala näoga mustlased, kõikjal kohatavad venelased ja itaallased....

Minu jaoks klassifitseerub Tartu siiski ka linnana. Aga ta on nii armas ja soe, et seda on kerge ära unustada. Pigem nagu suur küla, kus kõik kõiki tunnevad. Natuke tahaks küll anonüümsust, aga samas on nii tore, kui tuled bussi pealt maha, kõnnid paarsada meetrit kesklinna ja hakkad aina teretama ja tervitama. Ülikooli raamatukogu on veel eriti armas ja kodune, ainuke mure vahel selles, et kui end hästi ära ei peida, tuleb iga viie minuti tagant keegi tuttav, kes õppimisest väsinud ja kes paar sõna vestelda soovib.

Tartus on ka tänavatel parem uidata. Supilinn ja Karlova on alati peaaegu paari sammu kaugusel. Aga Kalamajja jõudmiseks tuleb ette võtta pikk matk, mis - tõsi küll -on asja väärt.
Tartu meeldib väga, Tallinn hakkab ka juba tasapisi sümpatiseerima. Loodust ja maapaiku ma armastan, aga maale elama ma vist ikkagi minna ei saa. Siiski liiga palju vaikust. Mulle meeldivad inimesed.

uni

Täna nägin unes ühte neist topeltunenägudest, kus reaalsus ja uni on veel rohkem segamini kui tavalises unenäos ja kus tegelikult valitseb mingi kummaline "kristallselge" loogika. Nägin unes seda, kuidas ma näitasin oma sõpradele mingeid videolõike, mida ma olin filminud. Tegemist oli mingi üritusega, kuhu ma olin mingil põhjusel kaasa võtnud ka oma kassi. Ja loomulikult keskendus siis sellest hetkest peale kogu tegevus kassile. Filmisin küll onukest, kes kõnet pidas, aga koos onuga jäi kaadritesse kiisuke, kes loomulikult oli palju armsam ja põnevam kui mingi kiilaspea.

Aga miks topeltunenägu. Aga sellepärast, et kogu unnenägemise aja mõistatasin ma, kas see video, millest ma teistele näitasin, oli päriselt filmitud? Või olin ma teinud sellise filmi mõnes varajasemas unenäos? Kaldusin arvama viimast ja ise veel omaette imestasin, kui kummaline on aju - et mäletab mu varasemaid unesid ja liidab neid uutega. Aga kui ma üles ärkasin, siis tundus mulle küll, et mingit kassivideo und ma küll kunagi varem näinud ei ole (vähemalt ei mäleta).

Uni uneks, aga ma igatsen ikka oma kiisukest. Nii kole, kui keegi on kadunud. Ja pole teada, kas ta on elus või surnud, hulkur või mõisapreili. Elust võib oodata kõige hullemat, aga teated puuduvad, on ikka selline ebamäärane tunne ja nüüd pool aastat hiljem on ikka see "aga äkki....?" tunne.

fotojaht: müürid

Müüridest mõeldes tuleb silme ette midagi sellist:
paksud ja tugevad paekivimüürid, mis peavad vastu ja ongi pidanud vastu sajandeid. Mida need müürid jutustada võiksid? Arvan, et paljutki. Aga neis on kogu ilust hoolimata midagi sünget.

Kus on inimesed, seal on müürid. Noh, vähemalt seal, kus inimesed on paikselt. Ja metafoorsetest müüridest parem rääkima ei hakkagi.

Ja kuna müüre on pea kõikjal, siis oli raske, väga raske mingisugustki valikut teha. Pilte sai ikka liiga palju!

(Kiiu torn)

Jah, müürid peavad vastu sajandeid. Kauem igatahes, kui katused....See pilt on mu blogis juba varem olnud, aga see pilt meeldib mulle väga-väga.

Tegemist on ühe vana kirikuga Fonteccio külas Abruzzo maakonnas Itaalias.....













Olgu - mitte kõik müürid ei ole sünged. Mõned on mänglevad. Nagu need siin. Sellised kumerad ja kurvilised, mägiradadega harmoneeruvad.....

(Eze, Prantsusmaa)









Aga kes ütles, et müüre saab ehitada ainult kivist?









...või seda, et need peavad olema "ehitatud" inimkätega?

Ka lehemüürid võivad olla läbipääsmatud! :)

Blogger paigutab teksti-pilte oma suva järgi ja mängib minu närvidega, aga teised müüridemärkajad on siin!

vahemärkus

Mina olengi see haiglane inimene, kellele sessid meeldivad!

kuuldavasti rohevint

nii mulle, linnuvõhikule vähemalt väideti.
Algaja loodusfotograafi rõõmud.....
/Supilinnas/

fotojaht: talv

Fotojahi idee on üks väga tore asi ja ma olen juba ammu-ammu tahtnud sellest osa võtta. Nüüd siis viin selle plaani ellu, sest teema on selline, mille tarvis mul palju pilte varnast võtta. Isegi hoolimata sellest, et Tallinn on äraneetud linn ja siin lund praegu ei ole.
Vähemalt leidsin ma veidikenegi jäätunud rannaäärt. Kui hoida pilk madalal, tekib talvine tunne küll :)














Lund oli siin palju siis, kui lund kõikjal palju oli - Novembris lumetormi aegu. Ja siis leidsin ma, et ka koduaknast, kust muidu väga igav ja kole vaade, võib lumega ilusaid, lausa koduseid ja sooja tunnet tekitavaid pilte teha!












Aga see pilt on ammustest aegadest! Kunagi oli aasta 2007 ja Türisalu panga läheduses oli palju lund ja palju jääd. Oli nii külm, et isegi voolav vesi jäätus....

Teised talve jahtivad inimesed on siin

Elu jne

On hilisõhtu ja koju tuleb sõita läbi lumetuisu. Teed pole ollagi ja võibolla tekib alles praegu, alles esimest korda see tunne, et on vastutus mitme elu eest. On ilus, on ohtlik. Tahaks jõuda koju, kiiremini ära maanteelt, kus midagi näha ei ole. On nii ilus ja üle viiekümne sõita ei saa.

Hommik. Tegelikult küll juba varajane pärastlõuna. Oleme hiljaks jäämas. Väljas olles selgub, et oleme kinni pargitud. Mis teha? Noh, sõidame siis need kümme meetrit kõnniteel. Midagi ei ole parata. Eespool on pingviinikõnnakuga naine. Ta jääb ju lausa seisma. Ootame, et ta kõnniks kaugemale. Teeb sammu ja peatub, vaatab tagasi, samm, peatus, tagasivaatamine. Sõidame mööda. Ta näitab sõrmega vastu oimukohta ja demonstreerib oma hoomamatust. Ja siis lööb ta jalaga vastu autot ja sekundi jooksul tahaks autoakna alla keerata ja öelda kõike, mida justkui peaks ütlema ja see sekund on väga pikk ja selle sekundi jooksul ma saan aru, mis meid kahte eristab. Aga see väikene stseen jääb tükiks ajaks okkana hinge. Tähtsusetu, muidugi tähtsusetu, kas ma siis seda ei tea? Torkiv siiski. Aga lahtilaskmine ei olegi nii väga raske, kui arvata võiks. Las läheb! Hakkas kergem.

Ja tegelikult on imekaunis päev. Kuigi üldiselt hall, paistis veidi päikest. Inimesed, majad, detailid. Argine poeetika laupäeval. Sõitsime kogemata Lasnamäe asemel Piritale. Vaatasime, vaatasime merd, oli ilus, oli hea. Siis äkitselt tuli tõeline siht meelde.

Ja ma näikse kuulavat ühtejärgi ja ainult seda ühte imekaunist laulu, mille sõnadest ma peaaegu aru saan.

Las läheb!

Kell on 23.07 ja kuna ma elan Mustamäel, siis olen sunnitud uut aastat vastu võtma vene aja järgi. Noh, mis sa teed - mõnedel inimestel läheb pauk lihtsalt liiga vara lahti. Tegelikult on see paugutamine siin kestnud juba mitu päeva. Mina, vana küünik, üldse seda ilutulestikku eriti ei suuda mõista. On küll ilus ja mida kõike veel, aga koerad ehmatavad ennast surnuks ja hobustele antakse ka minu teada vana aasta lõpul rahusteid. Noh, ja siis väga umbkaudselt paari päeva tagust uudist tsiteerides: "Supiköögid on rahvast täis, aga linnad kulutavad ilutulestikule meeletuid summasid". Kas Päikesekuninga aegadest saati on ka miskit oluliselt muutunud?

Hea meelega läheksin ma iga aasta lihtsalt sama moodi magama nagu ülejäänud 364 päeval, aga olles üks lambuke suures karjas, jään ikka üles ja vaatan samuti ilutulestikku ja joon vahuveini ja vaatan telekast totravõitu saateid. Ja nüüd kui uue aastani on veel 40 minutit, on mul lihtsalt igav ja nii ma olengi tulnud siia suures kibestumuses blogima. Magama veel minna ju ei saa :D

Nüüd on jäänud pool tundi. Ja nii ETV-s kui ka Kanal 2s näidatakse korraga Anne Veskit. Eks ma vaatan varsti veidi ilutulestikku, joon moepärast veidi vahuveini ja rõõmustan, et seks korraks asi möödas....


EDIT: Kell 01:38 käib paugutamine veel täie hooga.
Aga uus aasta on käes. Tuleb parem, kui eelmine, eks?

Väga väikeste asjadegagi võib inimesel teinekord tuju tohutult palju paremaks teha.
Aitäh Sulle selle kaardi eest, mille täna postkastist leidsin!

Vabanda, et sina ise ainult digikaardiga leppima pidid. Loodan, et see siiski midagigi väärt oli!

usuvabadus

Iga kord, kui linnas käin, näen oma armsaid krišnaiite. Et nad ka alati mind rõõmustada jaksavad! Läksid Jaani kirikust mööda, kirik ei hammustanud. Järelikult - usuvabadus!
(Kahju kohe, et suurepärane idee nii kehva fotona teostus)

natuke vähemtüüpiline pühadeaegne sissekanne

Eilne õhtu möödus valutumalt, kui ma iial oleksin oodanud ja tuleb tunnistada, et tegelikult oli kogu see jama päris tore ja võibolla polnudki täiesti jama. Peamiseks põhjuseks siiski Anna seltskonnahing, mis pani viis-kuus täiskasvanut andunult ja lõbustatult jälgima iga tema väiksematki liigutust. Ja tema liigutused olid tõesti lõbusad. Tema kõne samuti.

Süüa tegi mu vend, kes oli käinud, nagu ta seda ise nimetas, "jahil Eesti moodi" ühtegi looma kätte saamata, ainult neid lähedalt nähes. Ja siis jahi lõppedes sõbralt jahimehelt sügavkülmast põdraliha kaasa võttes. Seda me sõimegi ja see oli imehea. Ja siis olid muidugi kingitused ja vähemalt seal majas polnud majanduslangust kuskilt näha, sest kingipakke oli nii palju, et mine või lolliks. Lolliks ma ei läinud, aga teatud tarbijaühiskonna-vastane okas leidis siiski tee minu hinge. Eriti mõtlesin ma taaskord Annale, kes on kahe ja poole aastane ja kel on kõik mänguasjad olemas. No ei olegi enam võimalik midagi kingituseks leida. Eriti nõmedad on ju mingid suvakad plastmass-see-on-mängult-viiner-plönnid.

Mina saunas ei käinud. Tegelesin põhiliselt mulle omase fotokaga klõpsimisega ja kuulasin siis, et mis jutte ka räägitakse ja siis rääkis ta ikka talle omast juttu sellest, kui mõttetu on kultuur ja kui mõttetu on kunst jne. Ja seda rääkis ta talle omases mitte just kõige elegantsemas sõnastuses. Ma olen ikka tihti mõelnud, et see on tal pigem poos kui tõsine seisukoht, aga tegelikult vist ikka ei ole ka. Igatahes on kummastav, kui erinevad võivad olla inimesed samast perekonnast. Ja siis mõtlesin veel, et kui õudne- selline vist ongi kaine ja praktiline tüüpiline eesti mees. Hakkas natuke õudne.

Samas sain ma teada, et olen oma 22 eluaasta juures siiski juba vanatädi. Nimelt võttis meiega üle aastate ühendust meie suguvõsa aasia haru. Nemad on minu vanaisa vanema õe mehe sugulased (vist). Kuna mu vanaisa õde oli nii palju vennast vanem, ongi tekkinud selline nihe, et mina saan end vanatädiks nimetada. Nooremad elavad Moskvas, aga vanad on endiselt Tažkendis. Ja üks sealkandi sugulastest on leivad ühte kappi pannud hoopis Alžeerlasega. Niisiis on minu eksootiline taust muutunud veel eksootilisemaks ja mulle tundub üha enam, et tegelikult olgu maailm nii suur kui väike tahes, ikkagi on tegemist lihtsalt ühe külaga. Naljakas on aga see kujutluspilt - suur suur suguvõsa tuleb kokku (emaisapoolsed emaemapoolsed, isapoolsed, venna naise poolsed venna naise õepoolsed jne sugulased.) ja see on tõeline rahvusvaheline konverents, sest kohal on leedukad, eestlased, usbekid, norrakad ja kes-teab-mis rahvused veel. Nii, et kui mina peaksingi juhuslikult leivad ühte kappi mõne väljamaalasega panema, siis oleks see pigem reegel kui erand. Õnneks ei pea ma nüüd tundma, et oma väga patriootliku erialavalikuga ma kodumaa reetur oleksin. Oh ei - lihtsalt veri on selline, mis otsib eksootikat :D

Olgu, ameerikas on selline asi ilmselt igati tavapärane, aga kas ka Eestis? Ma ei tea, olen maailma asjade koha pealt loll nigu lauajalg. Kes teab, võibolla on see lausa tavaline, aga mulle tundub kogu selline üle mitme kontinendi hargnev inimsuhete niidistik praegu väga paeluv ja huvitav. Kahju ainult, et kuidagi neid sugulasi vaatama ei saa minna. Raha-nagu-muda seisundi puudumine on teinekord veidi frustreeriv küll....

Aga jõulude teemast, jumal tänatud, olen ma küll kõrvale kaldunud ja see tähendab, et õnneks pole ma kirjutanud tüüpilist pühadeaegset sissekannet. Noh, laialivalguvad on mu postitused alati olnud. Vähemalt üks kord võin selle üle ka rõõmu tunda.

PS: ma olen väga rahul selle sissekande pealkirjaga. Sobiks hästi mõne akadeemilise ettekande pealkirjaks.

Nüüd pean minema, et jälle veidi õgida. Palju õnne jõulude puhul.

päev enne jõululaupäeva - kaootilised märkmed

Äratus kell kaksteist, kui isa välja läks. Tegin silmad lahti, väljas oli valge, hetkeks valge. Praegu, poolteist tundi hiljem, olen ikka veel hommikumantlis, arvuti kõrval tühjaksjoodud kohvitass ja õuest ronib tuppa hämarust. Laualamp peab põlema. Ma pole täna midagi teinud, üks kirjutis Piretile välja arvata. See, mis teiste jaoks on aja raiskamamine, on minu jaoks quality time. Natuke võimalust üksi olla, natuke mõelda, ei isegi mitte mõelda, lihtsalt olla.

Tegelikult on jõulud minu jaoks raske aeg. Liiga palju isiksusi, igaüks oma suhtlemismaneeriga. Kõik ei saagi sobida, pole väga harjutanud ka. Kohati kipub lämmatama, aga aastate jooksul on natuke lihtsamaks muutunud. Ma pole veel nutma puhkenud. Mõned aastad tagasi kuulus ka see jõulutraditsioonide hulka. Ju siis on natuke ikka praktikat ka kogunenud. Igatsen ja loodan ja tahan, et järgmine aasta oleks parem kui see, mis möödumas on. Rohkem, kui eelnevatel aastatel.

Jutuajamised emaga. Ei ole kedagi, kes mind paremini mõistaks. No lihtsalt ei ole. Tänu temale ei ole ma siin veel ära lämbunud. Kingitused on ostetud. Eile. Ma ei saa midagi parata. Ikka jääb see viimasele minutile. Trügimist oli vähem, kui kartsin. Kogu protsess läks kergemalt kui olin lootnud. Ma ei taha osta küünlajalgu ja deodorante, aga mida ma osta oskan? Kunagi ei tea, mis võiks olla õige. Vahet enam ei ole. Tema sai kingituse varem kätte. See oli kõigest sümboolne, aga talle vist meeldis. Vähemalt miski läks täppi.

Ma ei taha nii palju süüa. Ma ei taha minna sauna. Ma ei taha näha, kuidas ta end kõigi ees purju joob. Tema ei ole heasüdamlik purjutaja. Ma ei viitsi kogu seda jõulujama jälle läbi teha. Aga samas, midagi hullu ka pole. Lihtsalt igav on - iga aasta põhijoontes sama värk. Välja arvatud see plaan, mis meil Minniga on. Aga ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis sellest välja tuleb.

Jutuajamine emaga, nagu mainitud. Ta saab aru, et mõnikord tahab inimene lihtsalt olla. Ka pikemat perioodi lihtsalt olla. Milline kergendus. Ma kartsin, et see on midagi taunitavat, kuigi tean, et lihtsalt olla tahtjaid on päris palju. Ehk mul õnnestub natuke lihtsalt olla? Jõulud saavad läbi ja siis on jälle natuke lihtsam. Ma ei taha olla tuim. Eriti jube on olla tuim suheldes nende perekonnaliikmetega. Aga mis mul üle jääb? Kõigel ei saa lasta hinge kratsida.

Vahepeal oli Tartu. Seal on kõik ikka samamoodi nagu alati. Väikeste variatsioonidega ikka sama. Turvaline ja kodune aga liiga samasugune. Ma ei tea, jälle ei tea, mida öelda, teha või arvata. Võibolla ka lihtsalt ei taha. Teised on selles keskonnas nii iseenesestmõistetavalt rahul. Mina olen võõrdunud. Jõulud on jälle jalus, kuigi jõulude ja tartu-tunde vahel ei ole mingit seost. Lihtsalt peab miski või keski süüdi olema.

Usun siiski, et tänu Annale tekib minuski päris palju jõulurõõmu. Ja lund sadas täna ka natuke maha. Hakkas uuesti sadama! Homme läheme loodetavasti surnuaeda ja paneme vanaemale-vanaisale küünlad. Midagi on nendes traditsioonides ka turvalist ja head.

EDIT:
Et see sissekanne liiga positiivselt ei lõppeks, lisan veel ühe viriseva mõtte. Pildivormis. Sest see väljendab täpselt minu mõtteid. No milles puud süüdi on? Tooge lihtsalt mõned oksad hea kuuselõhna jaoks. Sellest peaks ju piisama.

Mõnikord olen ma nobenäpp

Laupäev oli ainuke päev, kui tööl aega üle jäi....
(pildid tegin siiski Tallinnas)
Üks nädal veel jõulutralli....
siis kooli mahajäämusi likvideerima!

argipäevaõelus

Mõnikord ma taasavastan, milline õel inimene ma oma sisesemuses ikkagi olen. Täna nägin, kuidas koer kakas ja tema omanik, kes on kohustatud looma väljaheited tsiviliseeritud kombel kõrvaldama, ei teinud teist nägugi ja jalutas suurima südamerahuga edasi. Ja siis ma mõtlesin, kui tore oleks olla salainspektor, kes saab just siis ootamatult trahvi teha, kui seesugused inimested seda kõige vähem oodata oskavad. Pärast mõtlesin, et võibolla oleks hoopis parem, kui nad hoopiski ise tähelepanematusest koeraekskrementidesse astuksid. See oleks veel õiglasem.

Muust niipalju, et kõik on sassis ja segane. Kogun jõuvarusid, et hakata probleemidetulva lahti harutama. Lootust on, aga praegune pime ja vesine ilm ajab ainult virisema.

lumetorm

mulle meeldib!