Liis on juba koolis ja mina istun siin üksi. On keegi seal msns kellega ma tahaksin rääkida kuid samas ei taha ka. Ja selliseid inimesi on mul lausa 3. Damien Rice laulab oma mõtlikke ja hingestatuid laule. Olen üksi ja väljas on veidi udune ning vihmane.
Eile veetsin veidi aega Piretiga. Käisime kohvi jooma, turul ja Mäkis :D Nagu kirjandusinimesetele kohane, jõudsime ikka lõpuks loominguni. Romaanid, luuletused. tahame häid luuletus ja romaane...ja neid ise luua kuid....kuidas? Midagi justkui jääb puudu? Enesekindlus? Pühendumus?
Samas mõnes mõttes see ka inspireeris mind. Panen siis mõned uued värsid ka siia üles. Olgu nad millised iganes. Tean, et veel eelmine nädal või nii ma käisin internetis nn "sahtliloomingu" saidil ja suhtusin luuletustesse seal..noh ütleme väikese põlgusega. Ilmselt sellepärast, et oleksin justkui peeglisse vaadanud: tavalised, valutavaid südameid täis ja....öeldakse küll midagi aga see, mida öeldakse on läbileierdatud.
igatahes...vahet pole, oma kirjutised on mu oma kirjutised...
***
miski hääl
ellu ärkab
siis kui
kauneid sõnu loen.
miski minusveel elus
on kindel.
elus ja selles,
et see on ilus.
***
Mõtted sügislehtedena
pudenevad tuule
etüüdi saatel maha
tühjas pargis.
Poeedi hingekillud
armastusest ja valust
kirgi täis.
Punased.
kollased.
oranžid.
Rõõmuks lastele,
kes salaja kilde
südamest pole
köhinud veel.
***
kui oleksin ideeline hobu
jooksmas vabana
väljaspool
materjaalsuse
külmi terasmetsi
väljadel, kus nälga
ei tunta
siis poleks
enam tähtsad
need ihad,
mis praegu mind
kannavad
kitsas hämaras
ruumis.
kes teab kuhu suunda
jääb väljapääs?
kolmapäev, september 21, 2005
pühapäev, september 18, 2005
väikesed asjad teevad elu ilusamaks
nagu näiteks tormine meri valgete lainetega või pehmed pilved, kus sees end justkui vanamees peidaks. Naertuse toob suule vaadtata, kuidas vanatädi trollis õngitseb oma kotist välja komveki ja annab selle väikesele poisile, kes ema õhutusel selle veidi arglikult vastu võtab. Tore on kui keegi teeb sulle siira komplimendi või sa kuuled midagi naljakat nagu see, et teatud rahval olid jumalad nimedega Mummu ja Apsu. Mõnus on ka külm karge ja värske sügisõhk ja loomulikult need ilusad ilusad kollased-punased vahtralehed.
Kui väga tahta, ei peagi ju tegelikult kõndima. Võib ka lennata, sest lõppude lõpuks on gravitatsiooniseadus vaid Newtoni idee. Isegi kui jalgu maast lahti ei saa, võib hinges ikkagi lennata. Usun, et vallatult valjud sügistuuled aitavad sellele kaasa:)
Veidi proosalisemalt: jube külm on :( Ja pime. Täna oli siis hooaja viimane giidikas, viimane kord kui tuli tõusta kl 6 ja kuigi unega polnud mingeid probleeme, oli siiski nii piinarikkas soojast voodist välja tulla sest tõesti KÜLM oli. Suure s'oki põhjustas ka see, et väljas oli tõesti PIME. Sadamas on alati tuuline aga täna pidin ma lausa mantliga tööle minema. Aina tugevamaks ja tugevamaks muutub teadmine, et varsti tuleb talv, mis on ilus ja tore kuid...kõigepealt tuleb elada üle näkku puhuv liiv ja lörtsipäevad.
Eile käisin, kes veel ei tea, ooperis ja..mulle meeldis väga. Tean küll, et ise ostsin piletid ja ise tahtsin minna aga teatud mõttes jäin ma siiski ettevaatlikule positsioonile. Pealegi ooper oli mingis tobedas tennisehallis, mitte "Estonias".
Tegelikult oli ooper ka tennisehallis täiesti tore. Muidugi 14. rida ja palju inimesi eespol tähendasid seda, et nähtavus oli kehv kuid õnneks oli tädil kaasas ka binokkel ning lõppude lõpuks tuldi ju ikkagi muusika pärast :) Lavakujundus oli väga väga hea mu meelest. Klassikaline, kuid mõjus. Tegelikult meeldis mulle ka Othello (nüüd te siis aimate, mis ooper) osatäitja.Mitte ainult hea hääle vaid kogu oleku poolest. Paks mees kuid mu meelest ooperisse sobivad paksud mehed ideaalselt, justkui toetab nende keha seda võimsat häält, mis kõrist tuleb. Ja kaunid kostüümid eriti mulle meelepärased hõlstilaadsed ollused, muutsid Othello veelgi sümpaatsemaks.
Ka muusika oli tore. Ma ei oska ega tahagi seda arvustada sest vististi on tegemist minu teise ooperikogemusega üldse ja....muusikalist kõrva pole mul niikuinii. Siiski muusika oli emotsionaalne ja ilus :)
Ohoo ja kes veel ooperis oli? Lugupeetud ja kõrgestiaustatud Punapea isiklikult. Kuid kõik mida ma temast enne pidasin, on nüüdseks kadunud ja mul ei tekkinud mitte kõigeväiksematki soovi temaga vestlema minna kuigi kohati tndus, et ta oli vaheajal ekstra üksi istuma jäänud justkui...noh kes teab. Omal alal on ta suurepärane kuid iseloom...noh eks te teate ju isegi :D
Eks praeguseks lõpetan oma sissekande. Olgu pühapäev jätkuvalt tore :)
Kui väga tahta, ei peagi ju tegelikult kõndima. Võib ka lennata, sest lõppude lõpuks on gravitatsiooniseadus vaid Newtoni idee. Isegi kui jalgu maast lahti ei saa, võib hinges ikkagi lennata. Usun, et vallatult valjud sügistuuled aitavad sellele kaasa:)
Veidi proosalisemalt: jube külm on :( Ja pime. Täna oli siis hooaja viimane giidikas, viimane kord kui tuli tõusta kl 6 ja kuigi unega polnud mingeid probleeme, oli siiski nii piinarikkas soojast voodist välja tulla sest tõesti KÜLM oli. Suure s'oki põhjustas ka see, et väljas oli tõesti PIME. Sadamas on alati tuuline aga täna pidin ma lausa mantliga tööle minema. Aina tugevamaks ja tugevamaks muutub teadmine, et varsti tuleb talv, mis on ilus ja tore kuid...kõigepealt tuleb elada üle näkku puhuv liiv ja lörtsipäevad.
Eile käisin, kes veel ei tea, ooperis ja..mulle meeldis väga. Tean küll, et ise ostsin piletid ja ise tahtsin minna aga teatud mõttes jäin ma siiski ettevaatlikule positsioonile. Pealegi ooper oli mingis tobedas tennisehallis, mitte "Estonias".
Tegelikult oli ooper ka tennisehallis täiesti tore. Muidugi 14. rida ja palju inimesi eespol tähendasid seda, et nähtavus oli kehv kuid õnneks oli tädil kaasas ka binokkel ning lõppude lõpuks tuldi ju ikkagi muusika pärast :) Lavakujundus oli väga väga hea mu meelest. Klassikaline, kuid mõjus. Tegelikult meeldis mulle ka Othello (nüüd te siis aimate, mis ooper) osatäitja.Mitte ainult hea hääle vaid kogu oleku poolest. Paks mees kuid mu meelest ooperisse sobivad paksud mehed ideaalselt, justkui toetab nende keha seda võimsat häält, mis kõrist tuleb. Ja kaunid kostüümid eriti mulle meelepärased hõlstilaadsed ollused, muutsid Othello veelgi sümpaatsemaks.
Ka muusika oli tore. Ma ei oska ega tahagi seda arvustada sest vististi on tegemist minu teise ooperikogemusega üldse ja....muusikalist kõrva pole mul niikuinii. Siiski muusika oli emotsionaalne ja ilus :)
Ohoo ja kes veel ooperis oli? Lugupeetud ja kõrgestiaustatud Punapea isiklikult. Kuid kõik mida ma temast enne pidasin, on nüüdseks kadunud ja mul ei tekkinud mitte kõigeväiksematki soovi temaga vestlema minna kuigi kohati tndus, et ta oli vaheajal ekstra üksi istuma jäänud justkui...noh kes teab. Omal alal on ta suurepärane kuid iseloom...noh eks te teate ju isegi :D
Eks praeguseks lõpetan oma sissekande. Olgu pühapäev jätkuvalt tore :)
reede, september 16, 2005
suve võrratu lahkumisetendus
Tundub, et alates tänasest võib suvega selleks aastaks lõplikult hüvasti jätta. Tõsi ilmad on juba külmad ja päevad liialt lõhikesed tõsi ka see, et suvi võib veel korraks külastada ja meile mõne päikesekiire annetada aga....
Mina ütlesin täna talle headaega. Õigemini küll tema mulle. Suvi korraldas vapustava vaatemängu, mida mul oli au läbi bussiakna Tallinna poole sõites jälgida.
Kuidas seda täpselt kirjeldada, ma ei teagi. See on taju, mida sõnadesse on nii raske panna. Puhtalt visuaalne nauding, mis sünnitas värsiread, mida ehk kunagi kasutada saan: taeva piirita meri ja tuhat pilvelaeva/kaljud on pehmed ja hõljuvad õhus.
Eriti kaunis oli aga see kuidas juunikuiselt helesinises taevas olid valged ja pehmed pilvetompsud ning....hallid vihmapilved, need mis paljude jaoks masendavad ja sünged, minu jaoks aga kauneimad kõigist. Lihtsalt vapustavalt ilusad sellised justkui akvarelltehnikas loodud moodustised...
Sinitaevas oli kõrgeim, siis valged pilved ja siis needsamad hallid pilved. Oli niivõrd hästi tajutav nende kõrguste vahe ning kogu silmapiir oli pilvetompsukesi täis - see lõi vapustava avarustunde. Tõelise vabadustunde. Ilu lisas see, et päike ääristas pilvi kuldse valgusega.
Bussisõit, need kaunid pilved ja Bonzo muusika. Olen jälle ühe hingematvalt kauni esteetilise kogemuse võrra rikkam
Mina ütlesin täna talle headaega. Õigemini küll tema mulle. Suvi korraldas vapustava vaatemängu, mida mul oli au läbi bussiakna Tallinna poole sõites jälgida.
Kuidas seda täpselt kirjeldada, ma ei teagi. See on taju, mida sõnadesse on nii raske panna. Puhtalt visuaalne nauding, mis sünnitas värsiread, mida ehk kunagi kasutada saan: taeva piirita meri ja tuhat pilvelaeva/kaljud on pehmed ja hõljuvad õhus.
Eriti kaunis oli aga see kuidas juunikuiselt helesinises taevas olid valged ja pehmed pilvetompsud ning....hallid vihmapilved, need mis paljude jaoks masendavad ja sünged, minu jaoks aga kauneimad kõigist. Lihtsalt vapustavalt ilusad sellised justkui akvarelltehnikas loodud moodustised...
Sinitaevas oli kõrgeim, siis valged pilved ja siis needsamad hallid pilved. Oli niivõrd hästi tajutav nende kõrguste vahe ning kogu silmapiir oli pilvetompsukesi täis - see lõi vapustava avarustunde. Tõelise vabadustunde. Ilu lisas see, et päike ääristas pilvi kuldse valgusega.
Bussisõit, need kaunid pilved ja Bonzo muusika. Olen jälle ühe hingematvalt kauni esteetilise kogemuse võrra rikkam
mõned mõtted
...et avada iseend.Avada oma südant
Tõesti, elu on vapustavalt ore. Ilus on elada õppides ja aina uut talletades. ma ei pea veel mõtlema tulevikule ja küsimusele "Kes sinust siis ikkagi saab?" ma vastust ei tea. Olgu siis pealegi kõrgharidusega koristaja, või veel parem: inimene kes tõesti töötab sest talle see meeldib, hoolimata sellest, milline on palk.
Noor ja idealistlik tõepoolest :) Siiski palju vähem kui ütleme kolm-neli aastat tagasi. Samas mul on veidi kahju ka kasvada. Ma ei eita, et olen aja jooksul niivõrd palju targemaks saanud samas aga...ma hakkan massi sulama, sellest on veidi kahju. pean silmas seda, et hakkan harjuma teatud konventsioonidega, kombestikuga ja üleüldise mentaliteediga, mille vastu mul justkui ei ole jõudu võidelda. See toimub nii vaikselt ja nii salapäraselt et....ma ei oskagi võidelda.
Olin taimetoitlane, loobusin. Olen alati armastanud õrnalt askeetlikku eluviisi aga...mulle meeldib internet ja digifotokad ja :D ma ei suuda taluda keskkonna kohutavat saastamist. samas, mida olen ma teinud, et ise seda ära hoida? Ütlen küll, et ma ei vaja seda kilekotti või või ümbrispaberit. Ühel hetkel aga...ma lihtsalt annan alla, kaua ma seda sama lauset korrutan. Kurb aga nii see on. peaksin andma endast kõik. Vahel on mul entusiasmi hood aga..need vaibuvad ruttu. tekivad taas ja vaibuvad jälle.
ma tahan olla tõesti inimene sõna parimas tähenduses. Olen veel piisavalt noor, ehk õnnestub :) Lihtsalto n vaja kuidagi laiskusest üle saada. Unistan küll sellest, kuidas õpin korralikult ja õpin rohkem kui oleks vaja. Need jäävad ianult mõteteks. Ma ei tea, ehk on kogu inimkond selline unistaja. Tahaks tehanii paljuta aga ....lihtsalt ei jõua. Elu läheb kiiresti ja jälle on möödas nädal, mis kulus interneti, mõne lause lugemise, sõpradega loba ajamise jms peale. ma ei taha olla erak. mõnes mõttes tahan. Ma armastan vahetevahel üksindust, kardan aga,et pikem üksindus oleks minu jaoks liiga raske. Võbolla ei olekski aga sõbrad ja perekondlikud suhted hoiavad mind paigal. Ehk kõige enam veel ikkagi, mida võib nimetada edukultuseks. Kuigi ma ei õpi eriti praktilist või mid rikkaks tegevat eriala, tuleb ju ikkagi kool ära lõpetada, siis leida hea töö ja olla igati "korralik" Oh, ma pean leidma jõudu, et minna...kuhu, ma ei tea :D
Muidugi pole elu nii negatiivne, kui ehk paistis eelmistest lõikudest. Alustasin sellega, et elu on ilus. Tõesti on. Eriti loodus, eriti mind ümbritsevad inimesed. Ma armastan teid kõiki ja mul on teiega hea olla. Mul on nii hea meel, et te võtate mind sellisena nagu ma olen. Enamasti rõõmsana ja (loodatavasti) heasüdamlikuna. Ja te ei märkagi kui teen või ütlen midagi sellist, mille pärastm ul endal võib häbi olla
Väga tore on ka see, et olen suurepärasesse seltskonda, kui rääkida oma kursakaaslastest: minuga nii sarnased kunsti- ja kultuurihuvilised. Muidugi minust mitmeid kordi targemad ja aktiivsemad aga...ma tunnen siiski, et sobin nende hulka.
Mõtteid on mul veel palju ja palju. Kõike ma siiski ei kirjuta see on ikkagi mu esimene hingeavaine. Loodan, et neid tuleb veel, aitab minulgi endast paremini aru saada. Aitäh et jõudsite lõpuni lugeda.
Tõesti, elu on vapustavalt ore. Ilus on elada õppides ja aina uut talletades. ma ei pea veel mõtlema tulevikule ja küsimusele "Kes sinust siis ikkagi saab?" ma vastust ei tea. Olgu siis pealegi kõrgharidusega koristaja, või veel parem: inimene kes tõesti töötab sest talle see meeldib, hoolimata sellest, milline on palk.
Noor ja idealistlik tõepoolest :) Siiski palju vähem kui ütleme kolm-neli aastat tagasi. Samas mul on veidi kahju ka kasvada. Ma ei eita, et olen aja jooksul niivõrd palju targemaks saanud samas aga...ma hakkan massi sulama, sellest on veidi kahju. pean silmas seda, et hakkan harjuma teatud konventsioonidega, kombestikuga ja üleüldise mentaliteediga, mille vastu mul justkui ei ole jõudu võidelda. See toimub nii vaikselt ja nii salapäraselt et....ma ei oskagi võidelda.
Olin taimetoitlane, loobusin. Olen alati armastanud õrnalt askeetlikku eluviisi aga...mulle meeldib internet ja digifotokad ja :D ma ei suuda taluda keskkonna kohutavat saastamist. samas, mida olen ma teinud, et ise seda ära hoida? Ütlen küll, et ma ei vaja seda kilekotti või või ümbrispaberit. Ühel hetkel aga...ma lihtsalt annan alla, kaua ma seda sama lauset korrutan. Kurb aga nii see on. peaksin andma endast kõik. Vahel on mul entusiasmi hood aga..need vaibuvad ruttu. tekivad taas ja vaibuvad jälle.
ma tahan olla tõesti inimene sõna parimas tähenduses. Olen veel piisavalt noor, ehk õnnestub :) Lihtsalto n vaja kuidagi laiskusest üle saada. Unistan küll sellest, kuidas õpin korralikult ja õpin rohkem kui oleks vaja. Need jäävad ianult mõteteks. Ma ei tea, ehk on kogu inimkond selline unistaja. Tahaks tehanii paljuta aga ....lihtsalt ei jõua. Elu läheb kiiresti ja jälle on möödas nädal, mis kulus interneti, mõne lause lugemise, sõpradega loba ajamise jms peale. ma ei taha olla erak. mõnes mõttes tahan. Ma armastan vahetevahel üksindust, kardan aga,et pikem üksindus oleks minu jaoks liiga raske. Võbolla ei olekski aga sõbrad ja perekondlikud suhted hoiavad mind paigal. Ehk kõige enam veel ikkagi, mida võib nimetada edukultuseks. Kuigi ma ei õpi eriti praktilist või mid rikkaks tegevat eriala, tuleb ju ikkagi kool ära lõpetada, siis leida hea töö ja olla igati "korralik" Oh, ma pean leidma jõudu, et minna...kuhu, ma ei tea :D
Muidugi pole elu nii negatiivne, kui ehk paistis eelmistest lõikudest. Alustasin sellega, et elu on ilus. Tõesti on. Eriti loodus, eriti mind ümbritsevad inimesed. Ma armastan teid kõiki ja mul on teiega hea olla. Mul on nii hea meel, et te võtate mind sellisena nagu ma olen. Enamasti rõõmsana ja (loodatavasti) heasüdamlikuna. Ja te ei märkagi kui teen või ütlen midagi sellist, mille pärastm ul endal võib häbi olla
Väga tore on ka see, et olen suurepärasesse seltskonda, kui rääkida oma kursakaaslastest: minuga nii sarnased kunsti- ja kultuurihuvilised. Muidugi minust mitmeid kordi targemad ja aktiivsemad aga...ma tunnen siiski, et sobin nende hulka.
Mõtteid on mul veel palju ja palju. Kõike ma siiski ei kirjuta see on ikkagi mu esimene hingeavaine. Loodan, et neid tuleb veel, aitab minulgi endast paremini aru saada. Aitäh et jõudsite lõpuni lugeda.
kolmapäev, september 14, 2005
veel üks unenägu
tean küll, et muutub üksluiseks mu bloog nende unedega aga...No see on uni, mida ma lihtsalt pean maailmaga jagama :D
Seekord uni Tiinast :)
Mina ja kompanii olime mingid sensitiivid või nõad ja läksime ekskursioonile eeltaevasse. see oli selline paik, kuhu sattusid, kui surid ja siis veetsid seal aega kuni otsustasid minna alla mereranda, mis viis päriselt teispoolusesse. Keegi aga täpselt ei teadnud mida see teispoolsus endast ikkagi kujutas.
Igatahes me veetsime seal aega... Tiina näiteks leidis endale kaks gootilikku sõbrannant (kahvatud ja kiitsakad väga pikkade mustade juustega tütarlapsed). Saime uudistada ja vestelda eeltaeva juhatajaga ja olime valmis lahkuma kui järsku juhataja ütles, et me ei saa kuskile minna. keegi on mingi käki kokku keeranud ja eeltaevast läheb liiga palju inimesi liiga kiires tempos teispoolsusesse. Enne me lahkuda ei saa, kui asi selge. Kui see ei selgu, siis me peamegi sinna jääma.
Olin segaduses, otsisin lahendust. Järsku justkui välgatas miski. Kus on Tiina? Nägin ühte tema sõbrannadest. Küsisin mida ta Tiinast teab, kas Tiina on segaduse eest vastutav. Tüdruk pööras pilgu kõrvale ja vältis küsimusele vastamist.
Otsisin veidi, ja leidsin Tiina üles. Temast oli saanud kuri nõid pikkade mustade juusutega. Sain aru, et tema on süüdi. üritasin teda takistada, võtsin tal kätest kinni. Tiina oli kuidagi hästi pisike ja painduv. Näiteks ta rabeles ja nii pidin oma pihku võtma ka tema jala, mis tuli kaarega selja tagant. Üldiselt see kerge ülesanne ei olnud, sest nagu ütlesin, Tiinast oli saanud nõid ja ta üritas kasutada oma võimeid, selleks et esiteks lahti pääseda ja teiseks mind "neutraliseerida". Väga valus oli teda kinni hoida sest ta oli end kuidagi elektrifitseerinud. läbi hammaste talusin kuidagi seda valu kuni tuli juhataja ja muutis Tiina krussis punase pesunööri hunnikuks.
Hiljem järeldasime, et Tiinal oli tekkinud seoses uute võimete omandamisega võimuiha ja ta kasutas mingit mentaalset magnetit, mis inimesi mereranda meelitas.... voila!
Seekord uni Tiinast :)
Mina ja kompanii olime mingid sensitiivid või nõad ja läksime ekskursioonile eeltaevasse. see oli selline paik, kuhu sattusid, kui surid ja siis veetsid seal aega kuni otsustasid minna alla mereranda, mis viis päriselt teispoolusesse. Keegi aga täpselt ei teadnud mida see teispoolsus endast ikkagi kujutas.
Igatahes me veetsime seal aega... Tiina näiteks leidis endale kaks gootilikku sõbrannant (kahvatud ja kiitsakad väga pikkade mustade juustega tütarlapsed). Saime uudistada ja vestelda eeltaeva juhatajaga ja olime valmis lahkuma kui järsku juhataja ütles, et me ei saa kuskile minna. keegi on mingi käki kokku keeranud ja eeltaevast läheb liiga palju inimesi liiga kiires tempos teispoolsusesse. Enne me lahkuda ei saa, kui asi selge. Kui see ei selgu, siis me peamegi sinna jääma.
Olin segaduses, otsisin lahendust. Järsku justkui välgatas miski. Kus on Tiina? Nägin ühte tema sõbrannadest. Küsisin mida ta Tiinast teab, kas Tiina on segaduse eest vastutav. Tüdruk pööras pilgu kõrvale ja vältis küsimusele vastamist.
Otsisin veidi, ja leidsin Tiina üles. Temast oli saanud kuri nõid pikkade mustade juusutega. Sain aru, et tema on süüdi. üritasin teda takistada, võtsin tal kätest kinni. Tiina oli kuidagi hästi pisike ja painduv. Näiteks ta rabeles ja nii pidin oma pihku võtma ka tema jala, mis tuli kaarega selja tagant. Üldiselt see kerge ülesanne ei olnud, sest nagu ütlesin, Tiinast oli saanud nõid ja ta üritas kasutada oma võimeid, selleks et esiteks lahti pääseda ja teiseks mind "neutraliseerida". Väga valus oli teda kinni hoida sest ta oli end kuidagi elektrifitseerinud. läbi hammaste talusin kuidagi seda valu kuni tuli juhataja ja muutis Tiina krussis punase pesunööri hunnikuks.
Hiljem järeldasime, et Tiinal oli tekkinud seoses uute võimete omandamisega võimuiha ja ta kasutas mingit mentaalset magnetit, mis inimesi mereranda meelitas.... voila!
pühapäev, september 11, 2005
veel und...
Olen mingisugusel moeshow'l, kus esitletakse pulmakleite. Õhtujuhtideks on Liv Tyler ja Kristie Alley (mõlemad samuti pulmakleitides). Üks modellidest on Krissu. Vaatan ja imetlen kuni järsku juhtub midagi ja ma pean ära minema.Kõnnin mööda teead ja tean et keegi peab mu auto peale võtma. Mingi kantpea vms säärane olend. Näen kedagi ootavat ja lähen ära sest too tüüp mulle ei meeldi. ja üldsegi viidaks mind sellisesse kohta kuhu ma minna ei taha. Põiklen kõrvale. Järsku jääb minu kõrval seisma aga auto. See on minu vend. Tema eest ma end peita ei osanud. Teadsin, et tal on punane audi (päriselt ongi) aga unes sõitis mingi halli vana WV Golfiga. Mul ei olnud võimalik kõrvale põigelda jan ii istusin peale. ta viis mu kuskile kolkasse kust ma pidin ise bussiga edasi sõitma mingisse veel suuremasse kolkasse. ta valvas, et ma seda teeksin. Sõitis ära siis, kui buss ette tuli. peatunud buss aga (tegelikult mikrobuss ) sõitis hoopis saaremaale. pealegi avastasin ma, et ma ei saa isegi linna tagasi sõita, sest mul polnud sentigi raha.
hakkasin juba jala tagasi minema kui järsku otsustasin, et lähen majja, mis oli bussipeatuse lähedal. Läksin sisse ja nägin Krissut
(kes tegelikult pidanuks olema hoopiski iirimaal), kes ütles, et sõitis siia. See oli tema unenäo-ema kodu vms. Järsku oli seal üks brünett Krissu ja üks blond Krissu. Brünett ütles, et see blond on tema kaksikõde, kellest ta lapsena lahutati ja kelle ta iirimaal üles leidis. Vaatasin kõrvale ja juba oli Krissusid kolm (nr 3 ka blond). Ma ei saanud enam aru kes on orginaal. Küsisin ühelt blondilt kas tema on orginaal-krissu. Nad kolmekesi hakkasid itsitama. Ilmselt eksisin. kahjuks mu uni selelga lõppes. Ei tea kuidas asi lahenes.
Teine uni oli nn maakaardi uni. St seda, et sissejuhatuseks nägin seda kuidas Soome põhjatipust läks läbi Põhja-Jäämere hiigelpikk maantee kuskile keskvene põhjatippu. Mõõtsin veel kaardilt distantsi ka. Eesti järgi. Võtsin Talllinna ja narva vahelise pikkus (paar millimeetrit) ja sain väga väga väga mitu korda selle maantee vahele mahutada. Ülipikk maa siis.... Imelik oli aga ka see, et tee peal pikemat peatust teha polnud võimalik(kuigi vahemaa läbimine oleks võtnud ka järjest sõites paar päeva vähemalt) ja selle maantee lõpus venemaal oli väga väga mitu H märki. Mitu mitu hotelli neile, kes suutsid kohale jõuda :D
Keegi unenäos seletas, et selline maantee keset merd oli vajalik selleks, et lääne väed kergemini afganistaani jõuaksid :S. maakaart kadus aga silme alt ja...
Olime kuskil keset seda maanteed. Otsustasime teha peatuse, et...minna ujuma! Jääauku! Ma ei tea palju meid oli aga üks meist läks kohe prauhti ujuma. Mina aga otsustasin et tuleb enne sooja teha ja jooksin vist paljajalu edasi tagasi u 20m lõiku. siis läksin ujuma. Väga hea oli ja üldsegi mitte külm kuigi nägin,et nahk läks aina punasemaks. Ka see unenägu lõppes järsku ja ma ei tea, mis sai edasi :(
hakkasin juba jala tagasi minema kui järsku otsustasin, et lähen majja, mis oli bussipeatuse lähedal. Läksin sisse ja nägin Krissut
(kes tegelikult pidanuks olema hoopiski iirimaal), kes ütles, et sõitis siia. See oli tema unenäo-ema kodu vms. Järsku oli seal üks brünett Krissu ja üks blond Krissu. Brünett ütles, et see blond on tema kaksikõde, kellest ta lapsena lahutati ja kelle ta iirimaal üles leidis. Vaatasin kõrvale ja juba oli Krissusid kolm (nr 3 ka blond). Ma ei saanud enam aru kes on orginaal. Küsisin ühelt blondilt kas tema on orginaal-krissu. Nad kolmekesi hakkasid itsitama. Ilmselt eksisin. kahjuks mu uni selelga lõppes. Ei tea kuidas asi lahenes.
Teine uni oli nn maakaardi uni. St seda, et sissejuhatuseks nägin seda kuidas Soome põhjatipust läks läbi Põhja-Jäämere hiigelpikk maantee kuskile keskvene põhjatippu. Mõõtsin veel kaardilt distantsi ka. Eesti järgi. Võtsin Talllinna ja narva vahelise pikkus (paar millimeetrit) ja sain väga väga väga mitu korda selle maantee vahele mahutada. Ülipikk maa siis.... Imelik oli aga ka see, et tee peal pikemat peatust teha polnud võimalik(kuigi vahemaa läbimine oleks võtnud ka järjest sõites paar päeva vähemalt) ja selle maantee lõpus venemaal oli väga väga mitu H märki. Mitu mitu hotelli neile, kes suutsid kohale jõuda :D
Keegi unenäos seletas, et selline maantee keset merd oli vajalik selleks, et lääne väed kergemini afganistaani jõuaksid :S. maakaart kadus aga silme alt ja...
Olime kuskil keset seda maanteed. Otsustasime teha peatuse, et...minna ujuma! Jääauku! Ma ei tea palju meid oli aga üks meist läks kohe prauhti ujuma. Mina aga otsustasin et tuleb enne sooja teha ja jooksin vist paljajalu edasi tagasi u 20m lõiku. siis läksin ujuma. Väga hea oli ja üldsegi mitte külm kuigi nägin,et nahk läks aina punasemaks. Ka see unenägu lõppes järsku ja ma ei tea, mis sai edasi :(
teisipäev, september 06, 2005
mina näen ka und
..ehk mitte niipõnevat kui Liis aga siiski...minu uned on ka üsnagi huvitavad :p ja kuigagi kummalisel kombel on nii, et vot see ühikatuba on sellise auraga, et pea igast uneportsust jääb mõni unenägu meelde.
Eilsed "nöod" sisaldasid üksikut ümberõppinud lasteaiakasvatajat, kes sai ülesandeks hoolitseda probleemse nooruki eest, siis Signe Kivi, kes töötas lillepoes müüjana kui kes oli ikkagi unstnik ja kellele ma halasin, et kunagi tahtsin ka mina EKA-sse minna, ainult et üks hetk sai kunstist kõrini. Seal me arutlesime selle kunsti teema üle....
amas nägin ma ka und sellest kuidas olin kodus Tallinnas ja riputasin vanni kohal pesu restile kui ma kui ma järsku minestasin. Mul oli väga kõrge palavik ja ema tegi mulle jahutavat vanni (imekombel kadusid mul riidest seljast ja vannis olin alasti). Koos palavikuga oli midagi toimunud ka keele ja kogu suuga tegelikult. See oli tuim ja ma ei suutnud ühtegi arusaadavat õna kuuldavale tuua. Ema istus murelikult vanni ääres kui järsku tuli isa vatama, et kuhu me jäänud oleme. Mina olin küll väga jõuetu kuid siiski väga häbelik ja tegin kõik mis suutsin, et varjata tema eest oma alasti keha aga...ta ehmatas ära või midagi taga juhtus ja ta ainult vahtis mind pingsalt. Noh, lõpuks läks ta ära ja mina hakkasin ka tervenema. Imelikul kombel tähendas tervenemist see, et ma hakkasin jubedalt lõdsema. Samal ajal sain ma aga kõnevõime tagasi ja olin õnnelik, et jäin haigeks Tallinnas ema läheduses, mitte Tartus üksi. Seda sellepärast, et siis ma oleksi lmselt mõelnud: "Oh, kohe läheb üle. Pole hullu midagi"....
Tänasest hommikust jäi ka kummaline uni. Nimelt olime Liisiga mingisuguses väga "targas" loengus, kus ma paistsin millegipärast õppejõule silma kui eriliselt viks ja tark tudeng. Järsku küsis ta minult, et milliseid keeli ma tunnen. ma sobivat tema assistendiks. Minul oli väga uhke tnen ja vaatasin Liisile otsa "vaata vaid, vot nii, küll mina olen vägev! " pilguga. Ma jäin selle ametipakkumise peale mõtlema ja läksin koju. Tahtsin just emale rääkima hakata, mis juhtunud oli, kui nägin ,et seesama õppejõud on ka meil. Tuli välja, et see on mu ema uus peika ja nad olevat juba mõnda aega "käinud". (Vot kus lops! :D)
Õppejõul aga, ta oli selline halli habemega õrnalt kõhukas pikka kasvu vanem mees, oli mingisugune nain, kellega ta enne mu ema väljas käinud oli. See helistas nüüd mehele iga päev aga õppejõud ignoreeris teda ja lasi minu emal telefonile vastata (unenäos oli muidugi täiesti loomulik, et mingi suvaline tädi teab meie kodust numbrit). Ema pidi siis ütlema,et meest i ole siin jne.
Lõpuks sai aga kõigil sellest kõrini ja me emaga hakkasime meest veenma, et ta peaks ikkagi selle naisega asjad selgeks rääkima. Ta helistas taas ja ema võttis vastu. keerutas ja põikles telefonis, samas vaatas mehele tungiva pilguga otsa. Lõpuks mees soostus temaga rääkima...
sellega uni ka lõppes.
Eilsed "nöod" sisaldasid üksikut ümberõppinud lasteaiakasvatajat, kes sai ülesandeks hoolitseda probleemse nooruki eest, siis Signe Kivi, kes töötas lillepoes müüjana kui kes oli ikkagi unstnik ja kellele ma halasin, et kunagi tahtsin ka mina EKA-sse minna, ainult et üks hetk sai kunstist kõrini. Seal me arutlesime selle kunsti teema üle....
amas nägin ma ka und sellest kuidas olin kodus Tallinnas ja riputasin vanni kohal pesu restile kui ma kui ma järsku minestasin. Mul oli väga kõrge palavik ja ema tegi mulle jahutavat vanni (imekombel kadusid mul riidest seljast ja vannis olin alasti). Koos palavikuga oli midagi toimunud ka keele ja kogu suuga tegelikult. See oli tuim ja ma ei suutnud ühtegi arusaadavat õna kuuldavale tuua. Ema istus murelikult vanni ääres kui järsku tuli isa vatama, et kuhu me jäänud oleme. Mina olin küll väga jõuetu kuid siiski väga häbelik ja tegin kõik mis suutsin, et varjata tema eest oma alasti keha aga...ta ehmatas ära või midagi taga juhtus ja ta ainult vahtis mind pingsalt. Noh, lõpuks läks ta ära ja mina hakkasin ka tervenema. Imelikul kombel tähendas tervenemist see, et ma hakkasin jubedalt lõdsema. Samal ajal sain ma aga kõnevõime tagasi ja olin õnnelik, et jäin haigeks Tallinnas ema läheduses, mitte Tartus üksi. Seda sellepärast, et siis ma oleksi lmselt mõelnud: "Oh, kohe läheb üle. Pole hullu midagi"....
Tänasest hommikust jäi ka kummaline uni. Nimelt olime Liisiga mingisuguses väga "targas" loengus, kus ma paistsin millegipärast õppejõule silma kui eriliselt viks ja tark tudeng. Järsku küsis ta minult, et milliseid keeli ma tunnen. ma sobivat tema assistendiks. Minul oli väga uhke tnen ja vaatasin Liisile otsa "vaata vaid, vot nii, küll mina olen vägev! " pilguga. Ma jäin selle ametipakkumise peale mõtlema ja läksin koju. Tahtsin just emale rääkima hakata, mis juhtunud oli, kui nägin ,et seesama õppejõud on ka meil. Tuli välja, et see on mu ema uus peika ja nad olevat juba mõnda aega "käinud". (Vot kus lops! :D)
Õppejõul aga, ta oli selline halli habemega õrnalt kõhukas pikka kasvu vanem mees, oli mingisugune nain, kellega ta enne mu ema väljas käinud oli. See helistas nüüd mehele iga päev aga õppejõud ignoreeris teda ja lasi minu emal telefonile vastata (unenäos oli muidugi täiesti loomulik, et mingi suvaline tädi teab meie kodust numbrit). Ema pidi siis ütlema,et meest i ole siin jne.
Lõpuks sai aga kõigil sellest kõrini ja me emaga hakkasime meest veenma, et ta peaks ikkagi selle naisega asjad selgeks rääkima. Ta helistas taas ja ema võttis vastu. keerutas ja põikles telefonis, samas vaatas mehele tungiva pilguga otsa. Lõpuks mees soostus temaga rääkima...
sellega uni ka lõppes.
pühapäev, september 04, 2005
nädalavahetus= kunstivabrik+kaardipõrgu
Jah. See tähendab tõesti seda et me veetsime oma elu üsna mõttetult :D
Eilne päev algas sellega, et Tiina tuli kuskil üsna vara uksele klopsima. Tema ei saavat magada. Nojah, eks Tiina õrnalt eufooriline erutusseisund paistis välja. Ta käis nimelt reedel kohtingul mis, näib, oli vägagi meeldiv :P
Niisiis tuli ta meile. meie olime veel voodis kui kuulsime et uske taga keegi rahutult klopsib. Ma ütlesin Liisile, et kindlasti on naabrite poole ja ei tasu end üldse vaevata. Aga võta näpsut: oligi Tiina! Tiina jäigi siia ja rääkisime pool päeva maha.
Teine pool päevast töötas ruumis 728 kunstivabrik. Vähemalt Tiina moondus küll konveieriks sest maale...täitsa kenasid sigrimigrisid, tükki kümme. Mina maalisin mingi veidra kaksikportree "pundunud Carlist" ja rohelise nahvärviga mehest, ilmselt tulnukast. Seejärel veel sigrimigri koos eidekesega ja kollase punetistes mee, kes jääb bussi alla. Üsna inimkeskne oli minu looming tol õhtupoolikul.
Esialgu Liis aiult muigas ja mängis kunstikriitikut kuid värvide mõju on lummav ning temagi muutus kunstnikuks :) Lisaks sigrimigridele üks herilane ja eriti armas sajajalgne :)
Niisiis väikene matemaatika ütleb, et 10...+4+5 maali= palju pilte :D Iseasi, milline protsent tuli praaki :D
vaatasime ka filmi ja läksime mingi hetk ka magama. Enne küll veetsime Lisiiga veidi "privaatsemalt" aega. masseerin teda ja..tundub et ma läksin vist veidi liiale sest ka Liisil tekkis mingisugune püha ekstaas :D
Ma pole oma unesid üldse kirjeldanud. Ehk oleks paras aeg seda teha :)
Minu tänane hommik oli õnnistatud unega sellest, kuidas ma läksin Evaga kinno. igav oli ja kuna pilet maksis ainult 10 kr, siis miks mitte? Kummaline oli aga see,et filmi näidati Aleksander Nevski katedraalis. See rääkis sellest, kuidas eesti talupojad otsustasid hakata võitlema vasallkuninga ülemvõimu vastu. esiteks tuli varastada selle kuninga ladudest teatud kummalist kraami , mis meenutas nätsulehekesi. Teiseks tuli ehitada kaunis Aladdini-stiilis loss kuldsete sibulkuplitega. Siis võis sõja kuulutada. Kahjuks juhtus aga nii, et keset piiramise ettevalmistusi suri eestlaste mässu juht, nende "kuningas" ja kõigil tekkis küsimus, et kes küll kuningakssaab. Samal ajal seisis vana juhi poeg kuldse keebiga lossi kupli otsas ja ootas,et ta välja kuulutataks kui uus kuningas. ootamise ajal ronis aga üks entusiast sinnasamma kupli otsa lehvitas Hollandi(!?) lipuga ja karjus: "Viva La France!" Kuninga poeg lükkas ta kupli otsast alla ja kuulutas end kuningaks. tema uhke paraadtrepist allatulekuga lõppes ka film. Filmil oli aga ka epiloog, kus öeldi, et vana valitseja(see kelel vastu mässu korraldati), kaotas oma võimu ja territoorium läks hoopis prantsuse Eugene Hirmsa võimu alla. ta oli türann ning talupojad, eriti Kolga elanikud, kanantasid näljahädade käes. Filmi pealkiri oli "Taxi ride", selle režissööriks oli venelane. film ise pärines aastast 1961. Põnev......
Ja tänase päeva oleme veetnud kaarte mängides....
Eilne päev algas sellega, et Tiina tuli kuskil üsna vara uksele klopsima. Tema ei saavat magada. Nojah, eks Tiina õrnalt eufooriline erutusseisund paistis välja. Ta käis nimelt reedel kohtingul mis, näib, oli vägagi meeldiv :P
Niisiis tuli ta meile. meie olime veel voodis kui kuulsime et uske taga keegi rahutult klopsib. Ma ütlesin Liisile, et kindlasti on naabrite poole ja ei tasu end üldse vaevata. Aga võta näpsut: oligi Tiina! Tiina jäigi siia ja rääkisime pool päeva maha.
Teine pool päevast töötas ruumis 728 kunstivabrik. Vähemalt Tiina moondus küll konveieriks sest maale...täitsa kenasid sigrimigrisid, tükki kümme. Mina maalisin mingi veidra kaksikportree "pundunud Carlist" ja rohelise nahvärviga mehest, ilmselt tulnukast. Seejärel veel sigrimigri koos eidekesega ja kollase punetistes mee, kes jääb bussi alla. Üsna inimkeskne oli minu looming tol õhtupoolikul.
Esialgu Liis aiult muigas ja mängis kunstikriitikut kuid värvide mõju on lummav ning temagi muutus kunstnikuks :) Lisaks sigrimigridele üks herilane ja eriti armas sajajalgne :)
Niisiis väikene matemaatika ütleb, et 10...+4+5 maali= palju pilte :D Iseasi, milline protsent tuli praaki :D
vaatasime ka filmi ja läksime mingi hetk ka magama. Enne küll veetsime Lisiiga veidi "privaatsemalt" aega. masseerin teda ja..tundub et ma läksin vist veidi liiale sest ka Liisil tekkis mingisugune püha ekstaas :D
Ma pole oma unesid üldse kirjeldanud. Ehk oleks paras aeg seda teha :)
Minu tänane hommik oli õnnistatud unega sellest, kuidas ma läksin Evaga kinno. igav oli ja kuna pilet maksis ainult 10 kr, siis miks mitte? Kummaline oli aga see,et filmi näidati Aleksander Nevski katedraalis. See rääkis sellest, kuidas eesti talupojad otsustasid hakata võitlema vasallkuninga ülemvõimu vastu. esiteks tuli varastada selle kuninga ladudest teatud kummalist kraami , mis meenutas nätsulehekesi. Teiseks tuli ehitada kaunis Aladdini-stiilis loss kuldsete sibulkuplitega. Siis võis sõja kuulutada. Kahjuks juhtus aga nii, et keset piiramise ettevalmistusi suri eestlaste mässu juht, nende "kuningas" ja kõigil tekkis küsimus, et kes küll kuningakssaab. Samal ajal seisis vana juhi poeg kuldse keebiga lossi kupli otsas ja ootas,et ta välja kuulutataks kui uus kuningas. ootamise ajal ronis aga üks entusiast sinnasamma kupli otsa lehvitas Hollandi(!?) lipuga ja karjus: "Viva La France!" Kuninga poeg lükkas ta kupli otsast alla ja kuulutas end kuningaks. tema uhke paraadtrepist allatulekuga lõppes ka film. Filmil oli aga ka epiloog, kus öeldi, et vana valitseja(see kelel vastu mässu korraldati), kaotas oma võimu ja territoorium läks hoopis prantsuse Eugene Hirmsa võimu alla. ta oli türann ning talupojad, eriti Kolga elanikud, kanantasid näljahädade käes. Filmi pealkiri oli "Taxi ride", selle režissööriks oli venelane. film ise pärines aastast 1961. Põnev......
Ja tänase päeva oleme veetnud kaarte mängides....
neljapäev, september 01, 2005
elu loksub tasapidi paika...
...sügistalvisesse tsüklisse. Kogu suve jooksul suutsin ma ehk üks-kaks raamatut läbi lugeda, nüüd olen usinalt hakkama saanud juba näidendi, Gilgameši, luulekogu ja "naiivse" romaaniga. Ei, ma ei taha end kiita. Lihtsalt hämmastav, kui palju tegelikult ümbritsev keskkond ja eelhäälestus mind tegelikult muudabki.
Loenguid iseenesest on praeguse seisuga olnud tegelikult kaks. Praeguse seisuga on mulle mõlemad loengud meeldinud. Khõmm õigemini siis õppejõud. Mitte midagi seksuaalset, oh ei, kuigi mõlemad olid mehed. Lihtsalt minu kiiks, armastan inimesi vaadata ja... nauditav oli seda teha (muidugi ma ikkagi veidi kuulasin ka loengut ennast). Õppejõud nr. 1 oli oli nauditav kui nn viimne romantik. Korralik härrasmehelik riietus pintsaku triiksärgi ja isegi alussärgiga. Lipsu küll polnud aga see olekski ehk liialdus olnud :D. Miks see nii eriline oli? No filoloogia on justkui rohkem naisi meelitav eriala ja naised on õppejõududena siiski vist enamuses olnud. Mõned üksikud mehed aga jätsid mulje (kui jätsid) pigem iseloomu kui riietumisstiili järgi. Seda soliidset õppejõudu pole ma l ihtsalt veel iseloomu poolest tundma õppinud.
Õppejõud nr 2 oli mõnes mõttes veelgi parem: kui te olete näinud multifilme, lugenud raamatuid tarkadest professoritest-tähetarkadest prillide ja pika halli habemega, saate enam-vähem sobiva kujutluse sellest, millist õppejõudu mina auditooriumi ees nägin. Prillid, habe, veidi pikad hallid juuksed, kuigi pealagi kiilas. Vanemapoolne, kiitsakas, kõhn. Tõesti, täpselt justkui muinasjuttu oleks sattunud. Ainult tähetorn ja alkeemikute labor puudus täiuslikust muinasjutust. Noh, kuna loeng oli vana-kreeka kirjandusest siis...veidi kujutlusvõimet ja....leiadki end muinasjutust :)
Oeh, üks asi seoses selle sügisrutiiniga veel: mul tuli taas sama mõte, mis eelmisel õppeaastal. peaks ikkagi romaani kirjutama kunagi :P Oiijahh, saaks mõne luuletusegi kirjutatud, terve suvi pole õnnestunud :D Üldiselt on aga tore, et otsustasin üle pika aja jälle kirjutada. Tuju kuidagi paranes :)
Loenguid iseenesest on praeguse seisuga olnud tegelikult kaks. Praeguse seisuga on mulle mõlemad loengud meeldinud. Khõmm õigemini siis õppejõud. Mitte midagi seksuaalset, oh ei, kuigi mõlemad olid mehed. Lihtsalt minu kiiks, armastan inimesi vaadata ja... nauditav oli seda teha (muidugi ma ikkagi veidi kuulasin ka loengut ennast). Õppejõud nr. 1 oli oli nauditav kui nn viimne romantik. Korralik härrasmehelik riietus pintsaku triiksärgi ja isegi alussärgiga. Lipsu küll polnud aga see olekski ehk liialdus olnud :D. Miks see nii eriline oli? No filoloogia on justkui rohkem naisi meelitav eriala ja naised on õppejõududena siiski vist enamuses olnud. Mõned üksikud mehed aga jätsid mulje (kui jätsid) pigem iseloomu kui riietumisstiili järgi. Seda soliidset õppejõudu pole ma l ihtsalt veel iseloomu poolest tundma õppinud.
Õppejõud nr 2 oli mõnes mõttes veelgi parem: kui te olete näinud multifilme, lugenud raamatuid tarkadest professoritest-tähetarkadest prillide ja pika halli habemega, saate enam-vähem sobiva kujutluse sellest, millist õppejõudu mina auditooriumi ees nägin. Prillid, habe, veidi pikad hallid juuksed, kuigi pealagi kiilas. Vanemapoolne, kiitsakas, kõhn. Tõesti, täpselt justkui muinasjuttu oleks sattunud. Ainult tähetorn ja alkeemikute labor puudus täiuslikust muinasjutust. Noh, kuna loeng oli vana-kreeka kirjandusest siis...veidi kujutlusvõimet ja....leiadki end muinasjutust :)
Oeh, üks asi seoses selle sügisrutiiniga veel: mul tuli taas sama mõte, mis eelmisel õppeaastal. peaks ikkagi romaani kirjutama kunagi :P Oiijahh, saaks mõne luuletusegi kirjutatud, terve suvi pole õnnestunud :D Üldiselt on aga tore, et otsustasin üle pika aja jälle kirjutada. Tuju kuidagi paranes :)
esmaspäev, august 29, 2005
kohusetundest...
peaks ju ikka kirjutama. Olenemata sellest, et midagi olulist põnevat pole juhtunud. Ales harjun sügisese elutsükliga. Täna algas ametlikult õppeaasta. Mul teoreetiliselt oli isegi üks loeng. Mina olin hakkamist täis ja kultuuri ammutamiseks taas valmis aga...polnudl ihtsalt kedagi kes teadmisi jagaks. Hmm teda igatahes polnud ja nii tuli tagasi kodu poole pöörduda. Kuna olin koos Tiinaga, tähendas see muidugi suure ringiga tagasipöördumist: raaamtupood, raamatukogu ja pannkoogid Tiigi ühikas asuvas söögikohas.
Eile külastasin ma lõpuks ometi legendaarset Zavoodi. Mulle see koht täitsa meeldib. peaks sinan jälle kunagi minema.
Aga üldiselt on ideede puudus. See jutt on jama. parem kui te seda üldse lugenud poleks...
Eile külastasin ma lõpuks ometi legendaarset Zavoodi. Mulle see koht täitsa meeldib. peaks sinan jälle kunagi minema.
Aga üldiselt on ideede puudus. See jutt on jama. parem kui te seda üldse lugenud poleks...
laupäev, august 27, 2005
Selline olen ma siis Liisi silmade läbi. Hullumeelne ja punnsilmne :D
Aga päris lahe pilt sellegipoolest mu meelest. Nii naljakas, et kohe peab maailmale näitama. Autoriõigused loomulikult seitsme lukuga kaitstud :)
neljapäev, august 25, 2005
minu uus kullake
Minu uus kallikene. Loodan, et meie kooselu kujuneb õnnelikuks ja mõlemaid pooli rahuldavaks. Unistan pikast pikast armastusest, Oi hõbepulmad oleksid toredad....
kolmapäev, august 24, 2005
Grande Finale
Krissuke on nüüd lõpuks Iirimaal tagasi. Kallid sulle, kui lugema juhtud ;)
Enne sõitu eile saime aga lõpuks ometi hakkama millegi sellisega mis ka meenutamist väärt on. Noh vähemalt meiesugustele "siivsatele" ja igati ontlikele preilidele. Tegime tempu :)
Kuna ilm oli ahvatlevalt ilus, otsustasime randa minna. Kuna ilmas siiski piisavalt kindlad polnud, keegi bikiine kaasa ei võtnud. Kohale jõudes me avastasime aga seda, et vesi on vapustavalt mõnus. Ronisime kõik jalgupidi vette solberdama. Tulid veel ka mingid suured lained. Tütarlapsed muutusid juba üsna julgeks sest seelikud kerkisid aina kõrgemale. Mõnel juhul paistis juba pesugi, mida lained meelalt märgasid.
Jalgade kastmisest jäi väheks. Lõppude lõpuks kurvastas Krissu, et pole aasta otsa meres ujunud ja nüüd täna ka ei sa kuna pole trikood. Meilgi käisid neelud merevette viskumise suhtes. Mida küll teha?
Tagapool on mitteametlik nudistide rand. Ehk keegi ei pahandaks ega pööraks suurt tähelepanu kui läheks alasti ujuma? Ei nii julged me veel pole. Aga aluspesus? Ei tea...avalik rand ju, inimesi ka siin ikkagi on veel ,kuigi tavapärasest vähem... Aga nooruses peabki veidi crazy olema. Niisiss, peale mõningas arutelu kambavaim siiski võitis ja...läkski lahti. Jooksuga lainetesse...oi kui mõnus :)
Olles juba piisavalt sügaval, hakkas mul üsna kahju et tegelikult alasti ujuma ei läinud. Mis sest, et päev, mis sest et inimesed :D Aluspesu tundus nadi :D Noh aga natuke perversseid nalju saab ikak teha. Niisiis mina kui teada-tuntud "inimeste lolliks muutja" panin ette teha võistluse, mis seisnes vees kõige kiiremini aluspükstest lahti saamises ja siis pea kohal viibutamises :) kambavaim oli tugev, sest kõik nõustusid kõhklemata. Sama võistlus ülemise osaga osutus ka üsna populaarseks. Eelsoojendus tehtud, võisime teha peavõistluse, mis tegelikult polnudki võidu peale :) See oli ülemise osa käeshoidmine ja veest üles hüppamine. Uskuge mind, see on tõesti nii ahvatlev kui see Fa reklaamis tundus :P
Väga lõbus oli. Tõeline vabadus ja mõnu. Mingil hetkel märkasin ma, et teatud seltskond on kogunenud randa pingile istuma ja jälgib meie tegemisi lausa "esireast". Peae seda oli ikka sama lõbus. las vatavad kui tahavad. Vanemad inimesed olid. Kui tihti nad ikka "noort" ihu näevad.
Tulime välja, panime riided selga. Aluspesu märg, seda muidugi mitte, ja hakkasime kodu poole minema. Tõeliselt vapustav ja mõnus tunne. Meie rannasektoris küll mõningad inimesed väheke muigasid, aga me muigasime ka :)
Õhtul Tiina juurs enne lennujaama minekut jõime Pina Coladat (mis kõigile vastik tundus, aga minu meelest väga hea jook) ja lõime kokku selle nimel, et järgmine aasta võiks minna kuuvalgel alasti ujuma. On vaid Krissu vaja ära oodata :)
Mõnikord tundub küll, et ma peaksin "inimeseks" hakkama. Aga miks ometi? Mõnus on ju lolli mängida :9 Endal on tõesti hea. Ilma sõbrannakarjata vist siiski ei läheks. Päris üksi mitte. Samas soovitan järgi proovida. Miski ei saa taksitada merre minemist.
See ettevõtmine oli tore suvelõpu "üritus" meile. (Kaasategijad mina, tiina, Leili, Krissu :P ) ja Tore Grande Finale meie Iiri printsessile :D Nüüd on millest sõpradele rääkida.
PS alkoholi oli mängus minimaalselt. St kaks lonksu Gini
Enne sõitu eile saime aga lõpuks ometi hakkama millegi sellisega mis ka meenutamist väärt on. Noh vähemalt meiesugustele "siivsatele" ja igati ontlikele preilidele. Tegime tempu :)
Kuna ilm oli ahvatlevalt ilus, otsustasime randa minna. Kuna ilmas siiski piisavalt kindlad polnud, keegi bikiine kaasa ei võtnud. Kohale jõudes me avastasime aga seda, et vesi on vapustavalt mõnus. Ronisime kõik jalgupidi vette solberdama. Tulid veel ka mingid suured lained. Tütarlapsed muutusid juba üsna julgeks sest seelikud kerkisid aina kõrgemale. Mõnel juhul paistis juba pesugi, mida lained meelalt märgasid.
Jalgade kastmisest jäi väheks. Lõppude lõpuks kurvastas Krissu, et pole aasta otsa meres ujunud ja nüüd täna ka ei sa kuna pole trikood. Meilgi käisid neelud merevette viskumise suhtes. Mida küll teha?
Tagapool on mitteametlik nudistide rand. Ehk keegi ei pahandaks ega pööraks suurt tähelepanu kui läheks alasti ujuma? Ei nii julged me veel pole. Aga aluspesus? Ei tea...avalik rand ju, inimesi ka siin ikkagi on veel ,kuigi tavapärasest vähem... Aga nooruses peabki veidi crazy olema. Niisiss, peale mõningas arutelu kambavaim siiski võitis ja...läkski lahti. Jooksuga lainetesse...oi kui mõnus :)
Olles juba piisavalt sügaval, hakkas mul üsna kahju et tegelikult alasti ujuma ei läinud. Mis sest, et päev, mis sest et inimesed :D Aluspesu tundus nadi :D Noh aga natuke perversseid nalju saab ikak teha. Niisiis mina kui teada-tuntud "inimeste lolliks muutja" panin ette teha võistluse, mis seisnes vees kõige kiiremini aluspükstest lahti saamises ja siis pea kohal viibutamises :) kambavaim oli tugev, sest kõik nõustusid kõhklemata. Sama võistlus ülemise osaga osutus ka üsna populaarseks. Eelsoojendus tehtud, võisime teha peavõistluse, mis tegelikult polnudki võidu peale :) See oli ülemise osa käeshoidmine ja veest üles hüppamine. Uskuge mind, see on tõesti nii ahvatlev kui see Fa reklaamis tundus :P
Väga lõbus oli. Tõeline vabadus ja mõnu. Mingil hetkel märkasin ma, et teatud seltskond on kogunenud randa pingile istuma ja jälgib meie tegemisi lausa "esireast". Peae seda oli ikka sama lõbus. las vatavad kui tahavad. Vanemad inimesed olid. Kui tihti nad ikka "noort" ihu näevad.
Tulime välja, panime riided selga. Aluspesu märg, seda muidugi mitte, ja hakkasime kodu poole minema. Tõeliselt vapustav ja mõnus tunne. Meie rannasektoris küll mõningad inimesed väheke muigasid, aga me muigasime ka :)
Õhtul Tiina juurs enne lennujaama minekut jõime Pina Coladat (mis kõigile vastik tundus, aga minu meelest väga hea jook) ja lõime kokku selle nimel, et järgmine aasta võiks minna kuuvalgel alasti ujuma. On vaid Krissu vaja ära oodata :)
Mõnikord tundub küll, et ma peaksin "inimeseks" hakkama. Aga miks ometi? Mõnus on ju lolli mängida :9 Endal on tõesti hea. Ilma sõbrannakarjata vist siiski ei läheks. Päris üksi mitte. Samas soovitan järgi proovida. Miski ei saa taksitada merre minemist.
See ettevõtmine oli tore suvelõpu "üritus" meile. (Kaasategijad mina, tiina, Leili, Krissu :P ) ja Tore Grande Finale meie Iiri printsessile :D Nüüd on millest sõpradele rääkida.
PS alkoholi oli mängus minimaalselt. St kaks lonksu Gini
esmaspäev, august 22, 2005
Väärtegu
Hahahahaaa. Kõigepealt luban endale väikese irivituse oma ebaõnne arvel. Teiseks väikene mõtteke teemal "ausus ei tasu ära". iidvana aavastus muidugi. Aga ikka peab see aegajalt end meelde tuletama. Asi nimelt selles, et reegleid järgides ja siis korraks vääratades kargab teri kari õigusemõistjaist kaarnaid kallale :D
Minu puhul siis: "Sõitis ühistranspordis sõiduõigust tõendava dokumendita" (Oi kui nunnu, et viiekroonist paberilipakat defineeritakse kui dokumenti :) ) Igaljuhul eks see tõsi oli küll. Olin teel sadama poole. Lühike vahemaa, mida ma tavaliselt jala läbin. Täna aga juhtus, et tramm peatus täpselt õigel hetkel minu nina ees. Otsustasin siis jalavaeva vähendada. Üks peatus, pole hullu,et piletit pole (Oleksin pidanud teadma, et see on lõks :D) Muidu ma ju alati olen korralik (a)
Noh igaljuhul nabiti mind kinni. Karm tädi oli ja oi kui vastik. öök. Tagantjärele hakkan mõtlema et lugupeetud AS Falck Eesti "linnatranspordi teenindaja" ei käitunud ju isegi täiesti määrustekohaselt. Vähemalt mina ei näinud küll kuskil nähtaval kohal tema töötõendit. Ei usu et ID-pileti kontrollija tema ametitõend oleks. ja väga ebaviisakas oli ta ka. Turvamees näiteks suhtles mingi venelasest jänesega küll üsna mahedalt ja ärritumata. Noh pisiasjad, mis sest enam.
Ma pole enam isegi pahane mitte. Mis möödas, see möödas. Lihtsalt hämmastav kuidas ma olen pea kolm kuud piletiga sõitnud ilma ühtegi kontrolli nägemata ja.... ainus kord kus mul seda pole satun Jänesebussi :D Oh seda elukest küll :D:D:D
Poliitikusks ma vist enam ei saa. Minu minevik pole enam plekitu.
Minu puhul siis: "Sõitis ühistranspordis sõiduõigust tõendava dokumendita" (Oi kui nunnu, et viiekroonist paberilipakat defineeritakse kui dokumenti :) ) Igaljuhul eks see tõsi oli küll. Olin teel sadama poole. Lühike vahemaa, mida ma tavaliselt jala läbin. Täna aga juhtus, et tramm peatus täpselt õigel hetkel minu nina ees. Otsustasin siis jalavaeva vähendada. Üks peatus, pole hullu,et piletit pole (Oleksin pidanud teadma, et see on lõks :D) Muidu ma ju alati olen korralik (a)
Noh igaljuhul nabiti mind kinni. Karm tädi oli ja oi kui vastik. öök. Tagantjärele hakkan mõtlema et lugupeetud AS Falck Eesti "linnatranspordi teenindaja" ei käitunud ju isegi täiesti määrustekohaselt. Vähemalt mina ei näinud küll kuskil nähtaval kohal tema töötõendit. Ei usu et ID-pileti kontrollija tema ametitõend oleks. ja väga ebaviisakas oli ta ka. Turvamees näiteks suhtles mingi venelasest jänesega küll üsna mahedalt ja ärritumata. Noh pisiasjad, mis sest enam.
Ma pole enam isegi pahane mitte. Mis möödas, see möödas. Lihtsalt hämmastav kuidas ma olen pea kolm kuud piletiga sõitnud ilma ühtegi kontrolli nägemata ja.... ainus kord kus mul seda pole satun Jänesebussi :D Oh seda elukest küll :D:D:D
Poliitikusks ma vist enam ei saa. Minu minevik pole enam plekitu.
pühapäev, august 21, 2005
tööst rääkides....
Enamasti ikka sama tüüpi küsimused, samasugused inimesed. Tõesõna, vahel tundub, et inimesi on edukalt kloonitud juba aastakümneid. No õesti on nad kõik niiii sarnased. Üldiselt ega midagi nii vapustavalt põnevat pole.Laulan oma päheõpitud Toompea monoloogi ette, siis sama kadriorus. On nagu ikka on aga vahel... oi nalja ikka saab :)
Ma olen absoluutselt sterotüüpide kasutamise vastu aga vahel tõesti tundub, et ameeriklased on lihtsalt lollid. Tumbad :D Professoreid on muidugi ka,tarku nimesi kah aga no mis nägu pean ma tegema kui näidatakse näpuga varesele ja küsitakse: "Kas see ongi teie rahvuslind?"
(Bussis sai pääsukest korra mainitud)
- "Ei see on vares!"
-"Oi, meie varesed on küll teistsugused."
Samuti tänane näide:
Oleme Toompeal, Neitsitorni juures lähevad trepid alla Kik in die Kök'i poole. Väike kallak.
-"Kas teie rohi kasvab aeglaselt? Kuidas te neid nõlvu niidate?"
-"Murutrimmeriga!"
(Tädikese nägu selgineb niivõrd lihtsa vastuse peale) - "Ooo!"
vot ma ei tea mis tegu ja nägu mul teiselpool maakera oleks aga.....no andke andeks minu eestimaise mätta otsast tundub see küll üsna jabur.
Üldiselt ei taha ma siiki muljet jätta nagu see oleks tavaline. Ei ole, seda enam see aga üllatab :D Võtab hetkeks lausa sõnatuks. Aga loll pole ju mitte see, kes küsib vaid see, kes üldse küsida ei oska.
nii et....
Ma olen absoluutselt sterotüüpide kasutamise vastu aga vahel tõesti tundub, et ameeriklased on lihtsalt lollid. Tumbad :D Professoreid on muidugi ka,tarku nimesi kah aga no mis nägu pean ma tegema kui näidatakse näpuga varesele ja küsitakse: "Kas see ongi teie rahvuslind?"
(Bussis sai pääsukest korra mainitud)
- "Ei see on vares!"
-"Oi, meie varesed on küll teistsugused."
Samuti tänane näide:
Oleme Toompeal, Neitsitorni juures lähevad trepid alla Kik in die Kök'i poole. Väike kallak.
-"Kas teie rohi kasvab aeglaselt? Kuidas te neid nõlvu niidate?"
-"Murutrimmeriga!"
(Tädikese nägu selgineb niivõrd lihtsa vastuse peale) - "Ooo!"
vot ma ei tea mis tegu ja nägu mul teiselpool maakera oleks aga.....no andke andeks minu eestimaise mätta otsast tundub see küll üsna jabur.
Üldiselt ei taha ma siiki muljet jätta nagu see oleks tavaline. Ei ole, seda enam see aga üllatab :D Võtab hetkeks lausa sõnatuks. Aga loll pole ju mitte see, kes küsib vaid see, kes üldse küsida ei oska.
nii et....
neljapäev, august 18, 2005
Tiina pidas sünnipäeva
Eile. Täitsa tore olemine oli isegi kuigi üks oluline element, Liis, puudus. Tema nimelt otsustas minna maale kaskede-kuuskede varju . Aga kuna ta praegu msn-s räägib kuda tal haigus kallal ja nina täitsa punane, võibolla ongi nii parem siis.
Helikaga ressursse kokku pannes otsustasime, et meie lapsemeelse seltskonna liikmele sobiks küll suurepäraselt kinkida... Twister :) Lõbus, on vähemalt üks võimalus aega veeta, kui väga igavaks läheb, füüsilist koormust nõudev ja....eriti lõbus võib olla siis kui paari alkoholiannuse tagajärjel enam korralikult tasakaalu pole :))
Nalja selle mänguga igatahes sai. Nägin kõiki kutletavad ja kujutlematuid inimkehha poose, mõningad neist sisaldasid uppis tagumikke, teised käed-jalad ristis poose, kus raskuspunkt oli....ega vist päris täpselt ei teagi kus.
Kahjuks tekkis fotokal just siis praotesti tuju ja mingi tobeda "focus errori" pärast ei saanud neist kunstipärastest poosidest ühtegi pilti :(
Tiina sai oma ammuse kinisidee lõpuks ometi teostada. Tequila! Pits sisse , sool ja sidrun kah! Väga hea jook oli. Kuid kahjuks oli keegi selle nii üles kiitnud, et ma pidin peaaegu pettuma. Jook oli hea, ses suhtes vastuväiteid pole. Mingit särtsakust või mõnusat sooja surinat ma aga küll ei tundnud. Pigem tekkis hirmus uni. Oeh...
Lõppude lõpuks oli ikkagi tore. Hea, et vähemalt keegigi veel sünnipäeva thistada vitisib. Au ja kiitus sulle, Tiina
Täna käisin rulluisutamas ja...tänane päev võib minna ajalukku kui Greta esimene kukkumine uute uiskudega. Aia! Roheline tuli vilkus, kiirustasin üle tee ohutussaarekesele, tahtsin teisest ülertuskohast ka üle saada kui tuli oli juba punane ja autod valmisusid sõitma. Haarasin postist(Postid on ikka päästnud) aga libisesin kuidagi ja...nagu tõeline sültjas olevus valgusin külili. Midagi hullu polnudki ainult et...pea jäi postile ette. Kolks! Oli küll valus jah. Õnneks on pea mul siiski piisavalt kõva. Vähemalt autojuhid said veidi show'd....
Helikaga ressursse kokku pannes otsustasime, et meie lapsemeelse seltskonna liikmele sobiks küll suurepäraselt kinkida... Twister :) Lõbus, on vähemalt üks võimalus aega veeta, kui väga igavaks läheb, füüsilist koormust nõudev ja....eriti lõbus võib olla siis kui paari alkoholiannuse tagajärjel enam korralikult tasakaalu pole :))
Nalja selle mänguga igatahes sai. Nägin kõiki kutletavad ja kujutlematuid inimkehha poose, mõningad neist sisaldasid uppis tagumikke, teised käed-jalad ristis poose, kus raskuspunkt oli....ega vist päris täpselt ei teagi kus.
Kahjuks tekkis fotokal just siis praotesti tuju ja mingi tobeda "focus errori" pärast ei saanud neist kunstipärastest poosidest ühtegi pilti :(
Tiina sai oma ammuse kinisidee lõpuks ometi teostada. Tequila! Pits sisse , sool ja sidrun kah! Väga hea jook oli. Kuid kahjuks oli keegi selle nii üles kiitnud, et ma pidin peaaegu pettuma. Jook oli hea, ses suhtes vastuväiteid pole. Mingit särtsakust või mõnusat sooja surinat ma aga küll ei tundnud. Pigem tekkis hirmus uni. Oeh...
Lõppude lõpuks oli ikkagi tore. Hea, et vähemalt keegigi veel sünnipäeva thistada vitisib. Au ja kiitus sulle, Tiina
Täna käisin rulluisutamas ja...tänane päev võib minna ajalukku kui Greta esimene kukkumine uute uiskudega. Aia! Roheline tuli vilkus, kiirustasin üle tee ohutussaarekesele, tahtsin teisest ülertuskohast ka üle saada kui tuli oli juba punane ja autod valmisusid sõitma. Haarasin postist(Postid on ikka päästnud) aga libisesin kuidagi ja...nagu tõeline sültjas olevus valgusin külili. Midagi hullu polnudki ainult et...pea jäi postile ette. Kolks! Oli küll valus jah. Õnneks on pea mul siiski piisavalt kõva. Vähemalt autojuhid said veidi show'd....
pühapäev, august 14, 2005
jälle tainas
Ema tungival soovil ja ussitanud õunte üleküllusest tekkis järjekordne koogitegu. Ikka pärmiga, ikka liiga palju kuigi kogused olid eelmisest korrast täpselt poole väiksemad.
Geniaalne nagu ma olen, leidsin suurepärase lahenduse, kuidas taigna kogust vähendada(lisaks 2 plaaditäie taigna jagu oli veel samapalju). Lapsena sai ju tainast söödud. See oli nii hea! Miks siis mitte seda nüüdki teha? Eriti kui tainast üle on. Ahmisin siis aeg-ajalt väikesid koguseid. Täitsa hea :)
Õunakoogid said valmis. Täitsa nämmad. Alles hiljem selgus,et taigna söömine oli väär. esiteks koguseliselt ei suutnud ma just palju vähemaks süüa: ikka jäi kerakene sügavkülma paremaid päevi ootama. Teiseks krooksun ma nüüd täpselt viieminutiliste intervallide tagant pärmiseeni üles. Kuna jõi hoogsalt ka vett....tõeline mineraalvee maitse :D
Emme ütles, et pärmiseened sisaldavad D-vitamiini. Lisaks hakkab mul nüüd kõhus kerkima ja ma tunnen alati täiskõhutunnet. Ujee :D
Muidu olen ma Krissu ja kompaniiga käinud kinos (Charlie and the Chocolate Factory on väga vaatamist vääriv film. Meelelahutus küll ja lastefilm ka. Kuid nalja saavad ka suuremad inimesed. Mina itsitasin peaaegu lakkamatult ), piljaridis ja...üllatus ka lausa ööklubis, kus tantsisin like nobody's watching. Sedasama tegi ka Liis, Tiina üritas niisama ilus ja võrgutav välja näha ja Krissu tantsis väga hästi. Igati lõbus oli
Nüüd pean tormama piljardisessioonile nr 2. Ehk kunagi kirjutan jälle
Tchüs!
Geniaalne nagu ma olen, leidsin suurepärase lahenduse, kuidas taigna kogust vähendada(lisaks 2 plaaditäie taigna jagu oli veel samapalju). Lapsena sai ju tainast söödud. See oli nii hea! Miks siis mitte seda nüüdki teha? Eriti kui tainast üle on. Ahmisin siis aeg-ajalt väikesid koguseid. Täitsa hea :)
Õunakoogid said valmis. Täitsa nämmad. Alles hiljem selgus,et taigna söömine oli väär. esiteks koguseliselt ei suutnud ma just palju vähemaks süüa: ikka jäi kerakene sügavkülma paremaid päevi ootama. Teiseks krooksun ma nüüd täpselt viieminutiliste intervallide tagant pärmiseeni üles. Kuna jõi hoogsalt ka vett....tõeline mineraalvee maitse :D
Emme ütles, et pärmiseened sisaldavad D-vitamiini. Lisaks hakkab mul nüüd kõhus kerkima ja ma tunnen alati täiskõhutunnet. Ujee :D
Muidu olen ma Krissu ja kompaniiga käinud kinos (Charlie and the Chocolate Factory on väga vaatamist vääriv film. Meelelahutus küll ja lastefilm ka. Kuid nalja saavad ka suuremad inimesed. Mina itsitasin peaaegu lakkamatult ), piljaridis ja...üllatus ka lausa ööklubis, kus tantsisin like nobody's watching. Sedasama tegi ka Liis, Tiina üritas niisama ilus ja võrgutav välja näha ja Krissu tantsis väga hästi. Igati lõbus oli
Nüüd pean tormama piljardisessioonile nr 2. Ehk kunagi kirjutan jälle
Tchüs!
teisipäev, august 09, 2005
Lennujaama jõuavad parimad :)
Eile oli too kauaoodatud Krissu saabumise päev. Nagu kord ja kohus pidime me minema teda kollektiivselt vastu võtma. Juhtus aga nii et seltskonnast reaalselt lennujaama jõudist täpselt 50%.
Tiinakene ei tulnud sest temal oli paha olla. Täitsa mõistetav ja andestatav. Helikakene ka ei jõundnud sest,,,,buss lihtsalt ei võtnud teda peale.
Ta tuli küll kohale, tahtis viimasel hetkel peale tulla aga...uksed sulgusid ja buss hakkas liikuma. Ilmselt oli seda protsessi võimatu peatada, sest bussijuht ei reageerinud ei viibetele, ei lühikesele järgijooksmisele :( Nii ei jjõudnud ka Helika...
Jäime kahekesi: mina ja Liis. Tulime nr 17 bussiga. see tähendas veel pikka matka bussijaamast lennujaama. Ülesmäge ronimist ja vihma. Olime juba peaaegu lennujaamas, kui nägime lennukit maandumas. Jooks jooks jooks. Kiiresti kiiresti Kriisssuuu!!!!
Nii ikkagi jõudsime ootesaali. Kõigepealt kari asiaate, siis Kaur kender, Lillelise särgiga mees, paar rahulolevat ärimeest ja lõpuks...Krissu! Blond!? :D
Krissu rääkis eesti keelt täiesti normaalselt, iseloomult ikka sama aga kuidagi mõjus ta veidi välismaiselt, või suurlinnalikult. Ei tea isegi miks.
Igal juhul, kotid said Tiina juures maha pandud, siis läksime veel hilisõhtul juttu rääkima ja...seda jätkus üpris kauaks :)
Tiinakene ei tulnud sest temal oli paha olla. Täitsa mõistetav ja andestatav. Helikakene ka ei jõundnud sest,,,,buss lihtsalt ei võtnud teda peale.
Ta tuli küll kohale, tahtis viimasel hetkel peale tulla aga...uksed sulgusid ja buss hakkas liikuma. Ilmselt oli seda protsessi võimatu peatada, sest bussijuht ei reageerinud ei viibetele, ei lühikesele järgijooksmisele :( Nii ei jjõudnud ka Helika...
Jäime kahekesi: mina ja Liis. Tulime nr 17 bussiga. see tähendas veel pikka matka bussijaamast lennujaama. Ülesmäge ronimist ja vihma. Olime juba peaaegu lennujaamas, kui nägime lennukit maandumas. Jooks jooks jooks. Kiiresti kiiresti Kriisssuuu!!!!
Nii ikkagi jõudsime ootesaali. Kõigepealt kari asiaate, siis Kaur kender, Lillelise särgiga mees, paar rahulolevat ärimeest ja lõpuks...Krissu! Blond!? :D
Krissu rääkis eesti keelt täiesti normaalselt, iseloomult ikka sama aga kuidagi mõjus ta veidi välismaiselt, või suurlinnalikult. Ei tea isegi miks.
Igal juhul, kotid said Tiina juures maha pandud, siis läksime veel hilisõhtul juttu rääkima ja...seda jätkus üpris kauaks :)