Kohe nii "tegus", et kirjutamisekski ei olnud eile enam jõudu. Kui ma koju jõudsin, istusin loiult voodile, sõin küpsist ja lasin Liisil end veidi teenendada. Hahaa. Ta on nii nunnu, et ta teeb ka seda. Muidugi tema pidev nõudepesumaania on endiselt ärritav kuid olen alla andnud. Lause "Kuule, minu kord on ju nõusid pesta!" lihtsalt ei mõju. Las siis peseb pealegi. Eile ma muidugi ülikurnatuna ei hakanud tegema isegi tavapärast kurblik-kohusetundlikku pilku.
Mis siis eile toimus? Nagu lubatud, sai ujumas käidud. Tiina eesmärk oli läbida 20 basseinipikkust. Ühinesin tema sportlike unelmate täideviimisega. Lõpuks sai ujutud 23-24 otsa. Peale 20. ma enam ei lugenud. 23 on suur number, aga 23*25m muidugi nii kõva tulemus pole. Siiski siiski, pole ju paha :) Mõnus:)
Juuksed kuivatatud riided seljas, läksime taas kuivale maale. Kõnnime kui järsku tuleb saatanlik mõte - McDonald's! Lõppude lõpuks tuleb kõik kulutatu kiiresti kiiresti taasomandada :) nautisme rämpsu söömist nagu täisväärtuslikud porikärbsed prügihunnikus maiustades.
Järgmiseks sihiks sai raamatukogu. Tahtsin posu raamatuid laenutada. Kui Tiina väljendas soovi Sibyllest läbi põigata, olin nõus. Vaatasime Tiinaga tarotikaarte ja muudki. Jätkasime teekonda raamatukogu poole. "Seal on ju Wilde raamatupood! Lähme sealt ka läbi!" arvasin mina. Läksimegi. Ükskõik kui püüdlikult ma ka raamaturiiuleid ei piidelnud, ei leidnud ma midagi mis mu südame kiiremini põksuma oleks pannud. Aga Tiina! Tema ostis lausa kaks raamatut!
Raamatukokku me kohe järgmisena ikkagi ei jõudnud. Hoopis Tiigi antikvariat jäi ette. Ka siin sattus Tiina hoogu. Noh, tema kogusaavutus oli kümnekonna raamatu ostmine. Mina ostsin Kleopatra. teadagi, et selle ostmine ja lugemine on eri asjad, aga seda raamatut ma loeksin küll. Kunagi ehk ikka.... Kuigi ilmselt on väga paljud teosed sel viisil omaniku poolt antikvariaati jõudnud. Lõpuks tuleb ikka mõistmine, et "vist ikka ei loe küll."
Raamatukogus otsisin vajalikke köiteid. Tiina istutas end riiuli ja seina vahele ja hakkas kilkama. Leidis teine nii toreda raamatu. Vampiirid ja muu säärane... "Sa oled ju ikkagi raamatukogus. Vaiksemalt!" noomisin mina :D
Koduni oli ikkagi pikk tee. Oli ju veel asja kunstipoodi ja spordipoodi ja mänguasjapoodi ja second handi ja lõpuks ka toidupoodi. Kogu see ostlemine väsitas niivõrd, et ilmselt sai burger küll ära kulutatud(unistada võib). Toidupoes ostsin ma aura near waterit.Ujumine, ostlemine. Seda tuleb ju toetada "rasvapõletust soodustava" joogiga. minu mälus oli see üna vastikumaitseline jook, aga kuna selle degusteerimine oli suvi-kaks tagasi, otsustasin ettvaatlikult taas proovida. Tiina arvas, et temagi organism vajab just seda jooki. Ta võttis esimese joogi ja teatas, et: "Oh kui hea, Vot seda ma hakkangi alati ostma."
Mu jaburus oli jõudnud juba kõrgeima tasemini ja reaktsioon oli oodatust niivõrd erinev, et purskasin naerma, oleksin peaegu lausa lämbunud. Tiina niisamuti.
Lõpuks jõudsime siiski koju ka. Sellega saab jutt otsa. Kes lugemisega siiamaani jõudis, sel on lubatud end samuti veidi väsinuna tunda :D
teisipäev, aprill 11, 2006
esmaspäev, aprill 10, 2006
päälkirja põle (niisamajutt)
Hommik on. Uni on ja ei ole. See tähendab, et reipus puudub, aga magada ka enam ei saaks. Kahjuks on nii, et kui Liis üles tõuseb ei saa ka mina teisti kui lihtsalt pean üles tõusma...pool kaheksa!!!!
Liis käis oma praksis ära ja nüüd magab(Oi, üles tõusis just nüüd). Ta on nimelt veidi haige. Mina hõõrun silmi ja kuulan Rammsteini vaikselt. Kummaline on Rammsteini vaikselt kuulata....aga see selleks. Kohevarsti helistan Tiinale ja siis selgub, kes läheme ujuma või mitte. Mina lähen küll kindlasti. Taasavastasin veemõnud :)
Eile käisime Tiinaga jalutamas. Põnev on elada niivõrd linna ääre lähedal. Natuke kõndimist ja jõudsime külavaheteele. Fotokas oli muidugi kohustuslikus korras kaasas ja pildid siin.
Tiina muidugi soovis end pea täielikult fotodelt tsenseerida. ma ei andnud alla ja eks ta natuke pahandas ka, aga ma ei täitnud tema käsklusi vaid sellepärast, et ta on kõikidel piltidel ikkagi ilus, nii ilus, et pole vaja midagi tsenseerida :)
Käisime lõunakeskuses ka. Nii nagu kolmveerandil tartlastest (ja ka tallinlastest), tuli ka meil veeta vähemalt teatud osa nädalavahetusest kaubanduskeskuses :S Aga noh, ostsin sokid :)
Ilm oli imekaunis. Läksin välja ilma jopeta :) Külm ei olnud, kohati isegi palav. kahjuks puhus tuul ja kõrvad küll hiljem kumisesid. Kuid.....kevad on käes ja ei mingeid vastuargumente!
pesen nüüd hambad, raseerin jalad(et oleks väiksem veetakistus) helistan Tiinule ja....
zull zull :)
Liis käis oma praksis ära ja nüüd magab(Oi, üles tõusis just nüüd). Ta on nimelt veidi haige. Mina hõõrun silmi ja kuulan Rammsteini vaikselt. Kummaline on Rammsteini vaikselt kuulata....aga see selleks. Kohevarsti helistan Tiinale ja siis selgub, kes läheme ujuma või mitte. Mina lähen küll kindlasti. Taasavastasin veemõnud :)
Eile käisime Tiinaga jalutamas. Põnev on elada niivõrd linna ääre lähedal. Natuke kõndimist ja jõudsime külavaheteele. Fotokas oli muidugi kohustuslikus korras kaasas ja pildid siin.
Tiina muidugi soovis end pea täielikult fotodelt tsenseerida. ma ei andnud alla ja eks ta natuke pahandas ka, aga ma ei täitnud tema käsklusi vaid sellepärast, et ta on kõikidel piltidel ikkagi ilus, nii ilus, et pole vaja midagi tsenseerida :)
Käisime lõunakeskuses ka. Nii nagu kolmveerandil tartlastest (ja ka tallinlastest), tuli ka meil veeta vähemalt teatud osa nädalavahetusest kaubanduskeskuses :S Aga noh, ostsin sokid :)
Ilm oli imekaunis. Läksin välja ilma jopeta :) Külm ei olnud, kohati isegi palav. kahjuks puhus tuul ja kõrvad küll hiljem kumisesid. Kuid.....kevad on käes ja ei mingeid vastuargumente!
pesen nüüd hambad, raseerin jalad(et oleks väiksem veetakistus) helistan Tiinule ja....
zull zull :)
laupäev, aprill 08, 2006
unenäod
Üle pika aja... mõni põnev uni kah.
Kõigepealt nägin seda, kuidas pidin ühe vanaema poolpimeda sõbranna koju saatama. Seda pidin ma lapsepõlves päriseltki tegema, ja oh kuidas ma seda ei sallinud. Tädi oli nagu vanainimene ikka, aga tal oli kole hääl ja prillid kui pudelipõhjad, Ta liikus väga aeglaselt ja tee läks mu koolist mööda. Häbi missugune :D
Unenäos olin ma tädikest just koju saatmas, kui järsku kasvas paneelmajade vahelt välja hiigelsuur lumine mägi. Ja mäe all oli org. Mingine Kassitoomelaadne moodustis. Selle mäe otsast jooksis jäärada. Kuidagi siis see mägi seal imelikult positsioneerus nii, et sattusin (tädike haihtus) mäe otsa ja sihtpunkti jõudmiseks pidin ma mööda seda järsku (aga väga ahvatlevat) rada alla laskma. Hetke kõhklesin, aga siis lasingi alla ja väga mõnus oli. Tahtsin veel üks kord üles ronida ja alla lasta, aga suurest kasutamisest oli jäärada koledaks ja lörtsiseks muutunud....
Teises unenöos olin ma Muugal ja kloppisin vatitekki. Viskasin selle õhku ja tekk, ilmatuma raske, jäi õunapuuokstesse kinni. Kuidagi ei ulatunud seda tekki alla tõmbama. Siis muutus õunapuu tuletorniks. Ronisin seda mööda üles, lootuses tekk lahti saada ja alla visata.
Keegi oli minuga seal tuletornis kaasas. Ütles, et roni täitsa üles. Sealt olevat näha imekaunis vaade Okeaaniale (Mina nägin vaid imeilusat piiritut sinist sinist merd.) Astusin aga akendele liiga lähedale ja kõige äärmine põrandalaud tuli lahti. Hakkasin kartma, mida nüüd tuletorni elanik ütleb. Tuletorni elanik oli... MG L-klassi Merle.
Merle näitas meile mingeid raamatuid ja pildialbumeid. Raamat oli täiesti tavaline raamat, aga tagaküljelt selgus, et see oli trükitud Saaremaal ja kuna saarlased armastasid MELK-i, siis oligi sinna kirjutatud "Me armastame MELKi" (Kes ei tea, MELK oli koolis meie klassi beiberühmitus) Siis näitas Merle veel pildialbumit, kus mina poseerisin koos MELKiga. Siis näidati veel fännikirju. Kõikides kirjades räägiti sellest, kui popp MELK on Saaremaal ja kuidas nad üle kõige armastavad Gretat ?! Ometi olin ma nendega koos vaid ühe pildi peal.
Sattusin õrna paanikasse... kahjuks sellega uni lõppeski...
Kõigepealt nägin seda, kuidas pidin ühe vanaema poolpimeda sõbranna koju saatama. Seda pidin ma lapsepõlves päriseltki tegema, ja oh kuidas ma seda ei sallinud. Tädi oli nagu vanainimene ikka, aga tal oli kole hääl ja prillid kui pudelipõhjad, Ta liikus väga aeglaselt ja tee läks mu koolist mööda. Häbi missugune :D
Unenäos olin ma tädikest just koju saatmas, kui järsku kasvas paneelmajade vahelt välja hiigelsuur lumine mägi. Ja mäe all oli org. Mingine Kassitoomelaadne moodustis. Selle mäe otsast jooksis jäärada. Kuidagi siis see mägi seal imelikult positsioneerus nii, et sattusin (tädike haihtus) mäe otsa ja sihtpunkti jõudmiseks pidin ma mööda seda järsku (aga väga ahvatlevat) rada alla laskma. Hetke kõhklesin, aga siis lasingi alla ja väga mõnus oli. Tahtsin veel üks kord üles ronida ja alla lasta, aga suurest kasutamisest oli jäärada koledaks ja lörtsiseks muutunud....
Teises unenöos olin ma Muugal ja kloppisin vatitekki. Viskasin selle õhku ja tekk, ilmatuma raske, jäi õunapuuokstesse kinni. Kuidagi ei ulatunud seda tekki alla tõmbama. Siis muutus õunapuu tuletorniks. Ronisin seda mööda üles, lootuses tekk lahti saada ja alla visata.
Keegi oli minuga seal tuletornis kaasas. Ütles, et roni täitsa üles. Sealt olevat näha imekaunis vaade Okeaaniale (Mina nägin vaid imeilusat piiritut sinist sinist merd.) Astusin aga akendele liiga lähedale ja kõige äärmine põrandalaud tuli lahti. Hakkasin kartma, mida nüüd tuletorni elanik ütleb. Tuletorni elanik oli... MG L-klassi Merle.
Merle näitas meile mingeid raamatuid ja pildialbumeid. Raamat oli täiesti tavaline raamat, aga tagaküljelt selgus, et see oli trükitud Saaremaal ja kuna saarlased armastasid MELK-i, siis oligi sinna kirjutatud "Me armastame MELKi" (Kes ei tea, MELK oli koolis meie klassi beiberühmitus) Siis näitas Merle veel pildialbumit, kus mina poseerisin koos MELKiga. Siis näidati veel fännikirju. Kõikides kirjades räägiti sellest, kui popp MELK on Saaremaal ja kuidas nad üle kõige armastavad Gretat ?! Ometi olin ma nendega koos vaid ühe pildi peal.
Sattusin õrna paanikasse... kahjuks sellega uni lõppeski...
kolmapäev, aprill 05, 2006
väikene lugu motivatsioonist
See leidis mu üles! Laiskus on siis vähemalt täna sekundaarne probleem, sest ma tunnen kuidas ma tahan midagi korda saata. Häbi on juba hakanud seoses sellega, et prantsuse keele harjusi ma ei kodus ei tee. Lähenemas on uurimustöö viimane tärmin ja varsti-varsti tuleb esitada ettekanne K. Blixenist. Ärgem rääkigem üldse lugematutest lugemata romaanidest :D
Täna ma järsku mõistsin, et ma ju suudan seda kõike teha. Kui vaid tahtmist on. Kui ei ole, siis....
Noh, õnneks hetkel on ja see tuleb ära kasutada. Kindlasti muutub mu meel rõõmsaks kui olen tegelikult enese arengu heaks midagi ära teinud.
Ja et ka homme see toimiks...enne magamaminekut peaks tegelema autsugestsiooniga :) Ma olen tubli. Ma alustan oma ettekandega. Ma alustan oma uurimustööga. Tore on õppida, tore on areneda....
Aitab tühjadest sõnadest. Tegutsema!!!!
Täna ma järsku mõistsin, et ma ju suudan seda kõike teha. Kui vaid tahtmist on. Kui ei ole, siis....
Noh, õnneks hetkel on ja see tuleb ära kasutada. Kindlasti muutub mu meel rõõmsaks kui olen tegelikult enese arengu heaks midagi ära teinud.
Ja et ka homme see toimiks...enne magamaminekut peaks tegelema autsugestsiooniga :) Ma olen tubli. Ma alustan oma ettekandega. Ma alustan oma uurimustööga. Tore on õppida, tore on areneda....
Aitab tühjadest sõnadest. Tegutsema!!!!
laupäev, aprill 01, 2006
majanduslikud meeletused.
Kui ma eelmises postituses meeletusi ennustasiin, siis nüüd on mõningad tehtud. Kas just meeletused, aga äkki ja impulsiivselt täide viidud teod siiski.
Käisime emaga eile Kristiines. Ei ostnud midagi. Käisime Magistralis ka, ostsin endale tossud. Kuigi Kristiinest me miskit ei ostnud, oli sääl siiski üks imekena seelik, mida mu ema endale ihaldas. Ta ei suutnud otsustada kas osta või mitte. Nii ta jäigi kurvalt riidepuule. Näib aga, et see seelik tekitas tõesti suurt iha, sest täna me läksime Ülemistesse ja seesama seelik sai ostetud. Mulle sai ka üks seelik ja üks sviitrike ostetud. Käisime läbi Ilme poolt, kes oli mulle kingakesed tellinud. Siis läksime veel hawaii expressi ja üllatus: emal on nüüd jalgratas.
me ei hakka kohe kindlasti mitte arvutama kõikide nende esemete kogusummat, see oleks kole. Samuti ei hakka mitte mõtlemagi sellele, KAS ilma nende asjadeta oleks ka läbi saanud. Mõtleme hoopis sellele, et nüüd on soojema hooaja jaoks kõik ettevalmistused tehtud ja Berliinis näitame maailmale oma kauneid seelikuid ja veelgi kaunemaid sääri.
Käisime emaga eile Kristiines. Ei ostnud midagi. Käisime Magistralis ka, ostsin endale tossud. Kuigi Kristiinest me miskit ei ostnud, oli sääl siiski üks imekena seelik, mida mu ema endale ihaldas. Ta ei suutnud otsustada kas osta või mitte. Nii ta jäigi kurvalt riidepuule. Näib aga, et see seelik tekitas tõesti suurt iha, sest täna me läksime Ülemistesse ja seesama seelik sai ostetud. Mulle sai ka üks seelik ja üks sviitrike ostetud. Käisime läbi Ilme poolt, kes oli mulle kingakesed tellinud. Siis läksime veel hawaii expressi ja üllatus: emal on nüüd jalgratas.
me ei hakka kohe kindlasti mitte arvutama kõikide nende esemete kogusummat, see oleks kole. Samuti ei hakka mitte mõtlemagi sellele, KAS ilma nende asjadeta oleks ka läbi saanud. Mõtleme hoopis sellele, et nüüd on soojema hooaja jaoks kõik ettevalmistused tehtud ja Berliinis näitame maailmale oma kauneid seelikuid ja veelgi kaunemaid sääri.
reede, märts 31, 2006
kevadine keskpäev...
See oli eile Tartus, kui päike paistis nii soojalt, et inimesed olid raekoja platsile end pinkidele istuma sättinud ja lihtsalt nautisid ilusat ilma. Oli lausa palav ja vägisi läksid mantlihõlmad lahti ning sall keeras end kaela ümbert lahti. teistel olid veel mõtsid peas. Samas, keegi kõndis minust mööda lühikeste pükstega.
Tudengid kõndisid ülikooli poole ja justkui üleöö olid kõik "käima" hakanud, sest enne ma küll linnapildis nii palju paare ei täheldanud.
Ja loengusse tuli inimesi poole vähem kui tavaliselt. varsti ollaksegi umbsete klassiruumide asemel lihtsalt Pirogovi murul.
Täna Tallinn. Hall, nagu Tallinn enamasti ikka. Mitte niivõrd isegi ilm, kui hall asfalt ja betoonmajad. Aga rõõmus olin ikkagi, sest õhk on kevadine ja ilm suhteliselt soe tuulest hoolimata.
kevad on end ilmutanud. varsti läheme kõik lolliks kätte selelst päikesest ja teeme palju (lõbusaid) väiksemaid ja suuremaid meeletusi :)
Tudengid kõndisid ülikooli poole ja justkui üleöö olid kõik "käima" hakanud, sest enne ma küll linnapildis nii palju paare ei täheldanud.
Ja loengusse tuli inimesi poole vähem kui tavaliselt. varsti ollaksegi umbsete klassiruumide asemel lihtsalt Pirogovi murul.
Täna Tallinn. Hall, nagu Tallinn enamasti ikka. Mitte niivõrd isegi ilm, kui hall asfalt ja betoonmajad. Aga rõõmus olin ikkagi, sest õhk on kevadine ja ilm suhteliselt soe tuulest hoolimata.
kevad on end ilmutanud. varsti läheme kõik lolliks kätte selelst päikesest ja teeme palju (lõbusaid) väiksemaid ja suuremaid meeletusi :)
teisipäev, märts 28, 2006
hurraaa vihm!!!!!
Erinevalt suuremast enamikust, mulle meeldib vihm. Tunnen inimesi, kes nähes äikesepilv kohe rõõmsa tuju kaotavad. minu meelest on seesugused hallisegused pilved nii ilusad ja maalilised. Hoopis tuju läheb paremaks. Selline õrnalt apokalüptiline tume taevas mulle meeldib Külm vihm meeldib veidi vähem kui suvised soojad äikesevihmad. Novembris sajab kogu aeg, ja siis ehk saab sellest kõrini ka Küll ikkagi teeb küllale liiga.
Ja täna! Mida ma näen? VIHM! :) :) :) See tähendab kevadet. See tähendab, et lõpuks
ometi uhutakse see sopp ja heitgaasidest halliks muutunud lumi minema. Rääkimata siis sellest niiskest õhust, mis mulle samuti nii väga meeldib. Nii ma siis asusingi pikale kooliteele naeratus näol.
Naeratus püsis veel siiki, kui parem jalake niiskeks hakkas muutuma. Väikene hind kevade eest. Siis läks märjaks teine jalgki. Ei ole vaja viriseda. Jalasääred muutusid ka juba märjaks. Ausalt öeldes oli üpris vastik :D Aga siis tuli suur veoauto ja pritsis mu mantli sopaga üle. Vot see oli tore! Sellest hoolimata ma säilitasin oma positiivse meeleolu. Mulle ju meeldib vihm.
Natuke ma kuivasin ja soojenesin autos õppesõiduajal. See, et olin läbi ligunenud ei meenunudki. Siis aga pidin tagasi tulema ja...noh, mis parata omaette pomisesin ikka kuratkuratkuratkurat ja vastikvastikvastikvastik.
Küll on hea, et ma koju tagsi tulin. Vahetasin märjad riided kuivade vastu ja...naudin vihma siseuumidest :) Ka aknalauale kukkuvate tilkade heli on vahelduseks täiesti tore. Kas ma tahangi enam üldse kuhugile minna? "Märgi kasse" on tänavatel vast niigi palju juba...
Ei, ma ei virise. Lõpuks ometi vihm! :):):)
(mul ei ole selle foto autoriõigusi, aga ma oodan, et keegi ei pahanda.)
esmaspäev, märts 27, 2006
Olen vähemalt kolm korda kirjutamist alustanud ja siis pooleli jätnud. Trükkimistahe on endiselt suur kuid...kummalisel kombel pole justkui midagi öelda....Elu läheb ikka vanaviisi. On probleeme ja on ka väikeseid rõõme. kevad on tulnud ja kuigi õues on külm, paistab päike, mis muudab mu veidi meeletuks. Koolist ei tasu rääkidagi, aga ka eraelu... MIDA ma siis ikkagi tahan? Kes teab vastust öelgu mulle ka.
Muidugi ei ole asi nii hull, et ma oleksin langenud depressioon vms. Hoopiski mitte. Nalja saab palju ja enamasti ma ei mõtlegi sellele, kuidas ma teatud asju ikka edasi ja edasi lükkan, aga on mingi paine minus jõuludest saati ja pole veel kadnud.. Oeh...
Jalutamine see-eest on vägagi tore. Laupäeval näiteks käisime Liisiga Tammelinnas. Lollitasime ja lalisesime niisama. Mõtteid tobedaid ja veel tobedamaid tuli hulgi. Sama lugu ka pühapäeval Lõunakeskuses käies. Lalisesime ja leelotasime, mõtlesime uusi liitsõnu, näiteks anaalbanaan kõlab väga hästi. Laupäeval otsime veel burgerit kah, ei teagi miks, lihtsalt tuli rämpsu tuju. Mudugi sai selel söömisega kõvasti nalja, sest kaste jõudis küll kõikjale mujale kui suhu ja kuna ee saia-pihvi haukamine oli nii raske töö, saatsid seda mehised urinad ja muud häälitsused. Naljaks muidugi. Tuleb aga välja et väga vale otsus: Liisil valutas kõht, minul valutas ka ja natuke valutab väikeste pausidega siiani. Fuhh! Õnneks maksavad söetabletid kõigest 3kr leht :D
Praegu kuulan Dorise laenatud Ultramelanhooli. Naudin. Pesen pesu ka ja...äkki on lootust täna ikkagi miskit kasulikku teha....
Muidugi ei ole asi nii hull, et ma oleksin langenud depressioon vms. Hoopiski mitte. Nalja saab palju ja enamasti ma ei mõtlegi sellele, kuidas ma teatud asju ikka edasi ja edasi lükkan, aga on mingi paine minus jõuludest saati ja pole veel kadnud.. Oeh...
Jalutamine see-eest on vägagi tore. Laupäeval näiteks käisime Liisiga Tammelinnas. Lollitasime ja lalisesime niisama. Mõtteid tobedaid ja veel tobedamaid tuli hulgi. Sama lugu ka pühapäeval Lõunakeskuses käies. Lalisesime ja leelotasime, mõtlesime uusi liitsõnu, näiteks anaalbanaan kõlab väga hästi. Laupäeval otsime veel burgerit kah, ei teagi miks, lihtsalt tuli rämpsu tuju. Mudugi sai selel söömisega kõvasti nalja, sest kaste jõudis küll kõikjale mujale kui suhu ja kuna ee saia-pihvi haukamine oli nii raske töö, saatsid seda mehised urinad ja muud häälitsused. Naljaks muidugi. Tuleb aga välja et väga vale otsus: Liisil valutas kõht, minul valutas ka ja natuke valutab väikeste pausidega siiani. Fuhh! Õnneks maksavad söetabletid kõigest 3kr leht :D
Praegu kuulan Dorise laenatud Ultramelanhooli. Naudin. Pesen pesu ka ja...äkki on lootust täna ikkagi miskit kasulikku teha....
neljapäev, märts 23, 2006
vot nii
| The Keys to Your Heart |
 You are attracted to those who are unbridled, untrammeled, and free. In love, you feel the most alive when everything is uncertain, one moment heaven... the next moment hell. You'd like to your lover to think you are stylish and alluring. You would be forced to break up with someone who was ruthless, cold-blooded, and sarcastic. Your ideal relationship is open. Both of you can talk about everything... no secrets. Your risk of cheating is low. Even if you're tempted, you'd try hard not to do it. You think of marriage as something precious. You'll treasure marriage and treat it as sacred. In this moment, you think of love as something you don't need. You just feel like flirting around and playing right now. |
olen selle jutuga täiesti nõus
teisipäev, märts 21, 2006
luuser
Näib, et ainuke asi mida ma veel teha suudan, on nende mõttetute blogi postituste vorpimine. Muidu olen ma täielik luuser. Võtan siis raamatu lahti ja lihtsalt ei saa edasi lugeda sest mõtlen sellele kuidas enne eksamit tuleb see niikuinii uuesti läbi lugeda. Täiesti jälk! Istun arvuti ees kuigi mul olid suured plaanid õppida õppida õppida. Arvake ära kellel on endiselt uurimustöö tegemata?
Muust muidugi rääkimata. Asi on ikkagi kole: raamatukogus viivis jookseb, aga isegi pikendamine on kole raske töö....Hästi täna lähen ja teen selle siiski ära! Või homme... Ja kogu mu "kunst" kukub seinalt alla. ja ainukene, mida ma terve päeva teinud olen, on msn-s rääkimine ja Liisi kiusamine. Ja on hea et ma vingudagi viitsin....
Eilne päev oli samasugune. Suured plaanid, mis luhtusid. Mõtlesin sellelegi, kuidas ma töövestluselegiv ei lähe sest kui ma niikuinii ei viitsi seal pärapõrgus käima hakata, milleks siis töövestluse ajakski end sinna vedada. Õnneks ma siiski sain selelga hakkama ja...see on tõesti kaugel. Sepa keskus asub nimelt Tartu ARKi kõrval. See on tõesti kaugel. Jalgattaga ehk mitte...
Töövestlus oli paras ehmatus, sest ma eeldasin, et tühjale müüjakohale kandideerimisel on töövestlus vaid formaalsus. Sugugi mitte! Küsiti nii mõndagi alates sellest, mida ma oma elu suurimaks saavutuseks pean kuni selleni, mis on minu elu moto.
Vastasin siis nii hästi kui oskasin. Väga hull ehk polnudki, aga närvi ajas küll. Läksin siis minema ütlesin ilusti nägemist ja....poolel teel avastasin, et jätsin oma mütsi sinna! Jumal küll tõesti ma ei suutnud sellele järgi minna. Häbi? Saamatus? Vaimne kurnatus? Või lihtsalt totaalne kevadine väsimus? ma tõesti ei tea.... tagasi kõndides avastasin järsku, et ma polegi Soinaste tänaval, vaid olen kuidagi Võru tänavale sattunud. See oli vahetult peale seda kui ma puhtast kondinõrkusest oma koti porri kukutasin. Oiijahh!
Otsustasin Helika jurde ka minna korraks. Ja Sepa tänavalt sinna jõudmine lisas eelnevale vaimsele pingutusele ka füüsilise. tahtsin lõigata, üritasin olla kaval, kasutades teisi tänavaid, aga...välja tuli enam-vähem sama maa...oeh.
Uma njet aga vähemalt on jalad...
Nüüd olen virisemisest ka väsinud. Head-aega
Muust muidugi rääkimata. Asi on ikkagi kole: raamatukogus viivis jookseb, aga isegi pikendamine on kole raske töö....Hästi täna lähen ja teen selle siiski ära! Või homme... Ja kogu mu "kunst" kukub seinalt alla. ja ainukene, mida ma terve päeva teinud olen, on msn-s rääkimine ja Liisi kiusamine. Ja on hea et ma vingudagi viitsin....
Eilne päev oli samasugune. Suured plaanid, mis luhtusid. Mõtlesin sellelegi, kuidas ma töövestluselegiv ei lähe sest kui ma niikuinii ei viitsi seal pärapõrgus käima hakata, milleks siis töövestluse ajakski end sinna vedada. Õnneks ma siiski sain selelga hakkama ja...see on tõesti kaugel. Sepa keskus asub nimelt Tartu ARKi kõrval. See on tõesti kaugel. Jalgattaga ehk mitte...
Töövestlus oli paras ehmatus, sest ma eeldasin, et tühjale müüjakohale kandideerimisel on töövestlus vaid formaalsus. Sugugi mitte! Küsiti nii mõndagi alates sellest, mida ma oma elu suurimaks saavutuseks pean kuni selleni, mis on minu elu moto.
Vastasin siis nii hästi kui oskasin. Väga hull ehk polnudki, aga närvi ajas küll. Läksin siis minema ütlesin ilusti nägemist ja....poolel teel avastasin, et jätsin oma mütsi sinna! Jumal küll tõesti ma ei suutnud sellele järgi minna. Häbi? Saamatus? Vaimne kurnatus? Või lihtsalt totaalne kevadine väsimus? ma tõesti ei tea.... tagasi kõndides avastasin järsku, et ma polegi Soinaste tänaval, vaid olen kuidagi Võru tänavale sattunud. See oli vahetult peale seda kui ma puhtast kondinõrkusest oma koti porri kukutasin. Oiijahh!
Otsustasin Helika jurde ka minna korraks. Ja Sepa tänavalt sinna jõudmine lisas eelnevale vaimsele pingutusele ka füüsilise. tahtsin lõigata, üritasin olla kaval, kasutades teisi tänavaid, aga...välja tuli enam-vähem sama maa...oeh.
Uma njet aga vähemalt on jalad...
Nüüd olen virisemisest ka väsinud. Head-aega
esmaspäev, märts 20, 2006
varajane tõusmine...oeh
Varjane tõusmine EI OLE hea mõte. See tähendab kell seitse hommikul enese ülesajamist. Oli vaja, et kella üheksaks autsõidutundi jõuda, aga.... oeh
Olen ikka veel unine ja kell on juba 12. Roolis olin uimane, jäin keset mäge seisma :D Kole lugu. Aga sõiduõpetajal vahetus auto. Nüüd on palju parem ja mugavam auto, mis siis et suurem (ja seetõttu ka hirmsam) Sõites on ikka hirm, aga vähemalt mingi areng on siiki toimunud, suudan lausa oma peaga käiguvahetusele ja teeandmisele mõelda. Mnjah mõtted ei saa alati õigesti teoks, aga see selleks.
Roolist lahkudes oli kole olla. Kuidagi pingeline ikakgi, ei teagi miks, matsu ju ei pannud :D Ju oli siis põhjuseks unisus. Tatsasin vaikselt kaubamaja poole, jooskin bussile ja sõitsin Lõunakeskusesse. Oh uni ja uimasus: iga riiuli ääres läks kümme minutit. "Kas ma ikka ostan seda? on mul seda vaja? eee..vist jah...tegelikult ei! Aga äkki ikka? Hmmm..." Sain siiski ostud tehtud, lonkisin koju. Jõin kohvi ja ootan nüüd, et saaksin jälle inimeseks
Inimeseks saamisegao lgu kuidas on, vähemalt lõpuks ometi nägin jälle unes ühte lugu, päris omapärast ka veel. peategelaseks oli Tarzan, kellel oli 20-aastane poeg. Nad hakaksid kahekei mingisugust varandust otsima, see oli inimahvide käes peidus. Et pääseda inimahvide sekka, tuli raamauriiulilt pahn (hunnik kasutamata värvipliiatseid) kõrvale tõsta ja sian ilmus avavus, mida kaudu sai siseneda ahvide linna. Ahvide linn oli tegelikult suur hoone paljude tubade ja toakestega. Ja tarzan nottis siis mõnuga neid ahve, et pääseda peasaali, kus varandus olema pidi. Tarzan (poeg kadus kuskile ära) oli juba peasalai ukse ees, tappsi valvurid. Võttis kogu jõu koku ja tormas saali, kus oli lihtsalt liigapalju inimahve, et tarzani jõud neist üle oleks käinud. Siiski andis ta endast parima, kuni paar sekundit hiljem ütles peaahv stop. a seletas, et varanduseks on üks romaan mehe ja naise suhetest. Täiesti väärtusetu teos teme melest, sest maehe ja naise suhted sela aamtus "on nagu karusell. Karusell ei tapa küll kedagi, aga paha on ta ikkagi." Mis ta täpselt ütles, ei mäleta. Mulel jäi aga selline mulje, et inimahvidejuht on monogaamia vastane...
selline uni siis...
Olen ikka veel unine ja kell on juba 12. Roolis olin uimane, jäin keset mäge seisma :D Kole lugu. Aga sõiduõpetajal vahetus auto. Nüüd on palju parem ja mugavam auto, mis siis et suurem (ja seetõttu ka hirmsam) Sõites on ikka hirm, aga vähemalt mingi areng on siiki toimunud, suudan lausa oma peaga käiguvahetusele ja teeandmisele mõelda. Mnjah mõtted ei saa alati õigesti teoks, aga see selleks.
Roolist lahkudes oli kole olla. Kuidagi pingeline ikakgi, ei teagi miks, matsu ju ei pannud :D Ju oli siis põhjuseks unisus. Tatsasin vaikselt kaubamaja poole, jooskin bussile ja sõitsin Lõunakeskusesse. Oh uni ja uimasus: iga riiuli ääres läks kümme minutit. "Kas ma ikka ostan seda? on mul seda vaja? eee..vist jah...tegelikult ei! Aga äkki ikka? Hmmm..." Sain siiski ostud tehtud, lonkisin koju. Jõin kohvi ja ootan nüüd, et saaksin jälle inimeseks
Inimeseks saamisegao lgu kuidas on, vähemalt lõpuks ometi nägin jälle unes ühte lugu, päris omapärast ka veel. peategelaseks oli Tarzan, kellel oli 20-aastane poeg. Nad hakaksid kahekei mingisugust varandust otsima, see oli inimahvide käes peidus. Et pääseda inimahvide sekka, tuli raamauriiulilt pahn (hunnik kasutamata värvipliiatseid) kõrvale tõsta ja sian ilmus avavus, mida kaudu sai siseneda ahvide linna. Ahvide linn oli tegelikult suur hoone paljude tubade ja toakestega. Ja tarzan nottis siis mõnuga neid ahve, et pääseda peasaali, kus varandus olema pidi. Tarzan (poeg kadus kuskile ära) oli juba peasalai ukse ees, tappsi valvurid. Võttis kogu jõu koku ja tormas saali, kus oli lihtsalt liigapalju inimahve, et tarzani jõud neist üle oleks käinud. Siiski andis ta endast parima, kuni paar sekundit hiljem ütles peaahv stop. a seletas, et varanduseks on üks romaan mehe ja naise suhetest. Täiesti väärtusetu teos teme melest, sest maehe ja naise suhted sela aamtus "on nagu karusell. Karusell ei tapa küll kedagi, aga paha on ta ikkagi." Mis ta täpselt ütles, ei mäleta. Mulel jäi aga selline mulje, et inimahvidejuht on monogaamia vastane...
selline uni siis...
pühapäev, märts 19, 2006
nädalavahetus siis
Seekord vedasin end Tallinna, lootuses, et juhtub midagi põnevat ja...eks keskkonnavahetus on mõttetegevusele kasulik, sest mõtlen ikka selsamal teemal, mis juba mitmes sissekandes mainitud. Milline suund valida? Armastus? Seiklus? Armuseiklus?
Esimene oleks rahuldustpakkuvaim, aga mulle tunub, et mul algab kas kohe või peagi sarvede mahajooksmise periood ja "kenast ja armsast" neiust, nagu mina saab viimne...khõmm.
Ma ei tea on's see hea või halb? Parem on see vist siiski läbi teha nooruses või kuidas? Igatahes Liis oli seda avastust tehes äärmiselt rõõmus ja...eks tal on õigus ka. Õnneks on ta samasugune, nii et mul pole vaja häbi tunda- vastupidi- hoopiski uhkust tunda, ja... meeletustes võistlema hakata?
Nii olen ma avastanud endas meeletu klubitantsija, flirtija, vabamõtleja. Ja minu libiido on ka võtnud enneolematud mõõtmed :D See siis on ikkagi minu salaelu. Väliselt olen ikka armas ja viisaksas, aga nagu mulle on öeldud: head tüdrukud ongi need kõige hullemad :)
Imelik, sest olen ikka mõelnud vaiksest harmoonilisest eluviisist mehe ja lastega. Peaks koduloomi, hobuse võtaks kindlasti ja elu olekski seatud. Nüüd tundub mulle, et esiteks on see liiga lihtne ja teiseks: rutiinne. Ja minu puhul pole rutiinist mitte midagi hullemat olemaski.
Noh ma hoian end veel natuke tagasi, sest sellist eluviisi pole ma küll endale eesmärgiks võtnud. Samas, ma ei hakka ka vägisi üht või teist asja tegema. Las siis elumerelained loksutavad mu õigesse suunda.
Esimene oleks rahuldustpakkuvaim, aga mulle tunub, et mul algab kas kohe või peagi sarvede mahajooksmise periood ja "kenast ja armsast" neiust, nagu mina saab viimne...khõmm.
Ma ei tea on's see hea või halb? Parem on see vist siiski läbi teha nooruses või kuidas? Igatahes Liis oli seda avastust tehes äärmiselt rõõmus ja...eks tal on õigus ka. Õnneks on ta samasugune, nii et mul pole vaja häbi tunda- vastupidi- hoopiski uhkust tunda, ja... meeletustes võistlema hakata?
Nii olen ma avastanud endas meeletu klubitantsija, flirtija, vabamõtleja. Ja minu libiido on ka võtnud enneolematud mõõtmed :D See siis on ikkagi minu salaelu. Väliselt olen ikka armas ja viisaksas, aga nagu mulle on öeldud: head tüdrukud ongi need kõige hullemad :)
Imelik, sest olen ikka mõelnud vaiksest harmoonilisest eluviisist mehe ja lastega. Peaks koduloomi, hobuse võtaks kindlasti ja elu olekski seatud. Nüüd tundub mulle, et esiteks on see liiga lihtne ja teiseks: rutiinne. Ja minu puhul pole rutiinist mitte midagi hullemat olemaski.
Noh ma hoian end veel natuke tagasi, sest sellist eluviisi pole ma küll endale eesmärgiks võtnud. Samas, ma ei hakka ka vägisi üht või teist asja tegema. Las siis elumerelained loksutavad mu õigesse suunda.
neljapäev, märts 16, 2006
Kuu kulgeb
...Kuu kulgeb üle maa ja üle taeva
aegajalt viirastusi loob
Mu silmadelt on ära võtnud vaeva
vaadata mis homne päev ka toob...
aegajalt viirastusi loob
Mu silmadelt on ära võtnud vaeva
vaadata mis homne päev ka toob...
Nii laulab Bonzo. ja need read tulid hetkeliselt pähe, kui näin seda ilusat täiuslikku ümarat kollast kuud, kes jalutas maa ja taeva piiril ja piilus aedadesse ja akendesse. Ka ta naeratas, ei tea, aga rõõmus nägi ta välja küll ja....homse päeva vaev oli tõesti unustatud...kasvõi hetkeks :)
(Mitte, et ma kunagi väga palju muretsenud oleksingi)
Aga mõtteid mis...kas nüüd vaevavad...aga mis mõtlemisainet pakuvad jätkub küll. Seekord küsin endalt seda, kuidas oma elu edasi korraldada. Koolis võiks olla tublim, elada tahaks veidi enam seltskondlikku elu, on autokool ja töölegi tahaks minna, ujumas käimine on ka hea mõte. kuid kas jõuan? Kevad on minuse süstinud entusiasmi kuid kardan et tean juba ette - kõike ei jõua. Tööintervjuule lähen ikka, kasvõi harjutamise mõttes. :D
Nüüd on kell märkamatult saanud nii palju. Olen veetud terve päeva üsnagi sisukalt. Tõesti on tõsi see, et mida rohkem teed, seda enam jõuad. Tahaks veel eiteamida korda saata kuid...soojad ööd, mil jalutada romantilised mõtted peas, on alles ees...
Lähen veel naudin dušši, mõtlen ilusaid mõtteid, unistada on nii hea ärkvel olles ja magadeski.
Ootan põnevat und, pole ju nii sellist näinud. Unemati, palun võta seda kui vihjet :)
kolmapäev, märts 15, 2006
olen täna unistaja
Eile tekkis mul suur soov hakata luuletusi kirjutama. See oli nii tugev, et ma tõesti hakkasin mõtlema sellele, kuidas ma nende kallal töötan, ja kuidas mul tulevad head luuletusd, kus on ehk ka mingi mõte ja mingi tunne kõigile, kes loevad, mitte ainult mu enese jaoks. Kahjuks polnud see kihk piisavalt tugev, et jätta kirjanduskriitika loengu kuulamine sinnapaika, võibolla jäi loomejõust siiski väheseks.
Mingi loomingulisuse tahe on mind siiski tabanud, tahan öelda midagi enamat. Kindlasti on selles süüdi õrnalt kevadised ja üha päikesepaistelisemad päevad. On tegelikult uskumatu kui palju väline keskkond mind ikkagi mõjutab...
Näiteks eile. Kõrvaklapid peas kõndisin pimedas üle Toome, tumepunased telliseseinad ja tumesinine taevas. Siis Näituse tänav ja raudteed. Tahtmatult pidin naeratama, sest lihtsalt
h e a oli olla. Seda juhtub tihti. Kodutee on sama juba tükk tükk aega, aga see kõdimine üksinda tühjadel tänavatel mõjub ikka ja endiselt niivõrd hästi.
Hakkan ehk sügavmõtteliseks, vahel uhtub minuga nuu. See pole eriti popp. Teie ei oska või ei julge kommenteerida. Aga ma tõesti vahel tahan seda. Tajuda tavapäratult, luua omaenese maailm....
Mingi loomingulisuse tahe on mind siiski tabanud, tahan öelda midagi enamat. Kindlasti on selles süüdi õrnalt kevadised ja üha päikesepaistelisemad päevad. On tegelikult uskumatu kui palju väline keskkond mind ikkagi mõjutab...
Näiteks eile. Kõrvaklapid peas kõndisin pimedas üle Toome, tumepunased telliseseinad ja tumesinine taevas. Siis Näituse tänav ja raudteed. Tahtmatult pidin naeratama, sest lihtsalt
h e a oli olla. Seda juhtub tihti. Kodutee on sama juba tükk tükk aega, aga see kõdimine üksinda tühjadel tänavatel mõjub ikka ja endiselt niivõrd hästi.
Hakkan ehk sügavmõtteliseks, vahel uhtub minuga nuu. See pole eriti popp. Teie ei oska või ei julge kommenteerida. Aga ma tõesti vahel tahan seda. Tajuda tavapäratult, luua omaenese maailm....
Eile tekkis mul suur soov hakata luuletusi kirjutama. See oli nii tugev, et ma tõesti hakkasin mõtlema sellele, kuidas ma nende kallal töötan, ja kuidas mul tulevad head luuletusd, kus on ehk ka mingi mõte ja mingi tunne kõigile, kes loevad, mitte ainult mu enese jaoks. Kahjuks polnud see kihk piisavalt tugev, et jätta kirjanduskriitika loengu kuulamine sinnapaika, võibolla jäi loomejõust siiski väheseks.
Mingi loomingulisuse tahe on mind siiski tabanud, tahan öelda midagi enamat. Kindlasti on selles süüdi õrnalt kevadised ja üha päikesepaistelisemad päevad. On tegelikult uskumatu kui palju väline keskkond mind ikkagi mõjutab...
Näiteks eile. Kõrvaklapid peas kõndisin pimedas üle Toome, tumepunased telliseseinad ja tumesinine taevas. Siis Näituse tänav ja raudteed. Tahtmatult pidin naeratama, sest lihtsalt
h e a oli olla. Seda juhtub tihti. Kodutee on sama juba tükk tükk aega, aga see kõdimine üksinda tühjadel tänavatel mõjub ikka ja endiselt niivõrd hästi.
Hakkan ehk sügavmõtteliseks, vahel uhtub minuga nuu. See pole eriti popp. Teie ei oska või ei julge kommenteerida. Aga ma tõesti vahel tahan seda. Tajuda tavapäratult, luua omaenese maailm....
Mingi loomingulisuse tahe on mind siiski tabanud, tahan öelda midagi enamat. Kindlasti on selles süüdi õrnalt kevadised ja üha päikesepaistelisemad päevad. On tegelikult uskumatu kui palju väline keskkond mind ikkagi mõjutab...
Näiteks eile. Kõrvaklapid peas kõndisin pimedas üle Toome, tumepunased telliseseinad ja tumesinine taevas. Siis Näituse tänav ja raudteed. Tahtmatult pidin naeratama, sest lihtsalt
h e a oli olla. Seda juhtub tihti. Kodutee on sama juba tükk tükk aega, aga see kõdimine üksinda tühjadel tänavatel mõjub ikka ja endiselt niivõrd hästi.
Hakkan ehk sügavmõtteliseks, vahel uhtub minuga nuu. See pole eriti popp. Teie ei oska või ei julge kommenteerida. Aga ma tõesti vahel tahan seda. Tajuda tavapäratult, luua omaenese maailm....
Puhka rahus, Lennart
Täna on leinapäev. Mida lisada kõigele, mida Lennartist on juba kirjutatud? Võin vaid avaldada oma subjektiivset arvamust, et tegemist oli tõesti erakordse inimesega.
Surm on alati kurb sündmus, aga õnneks on inimesi, kes surevad vaid formaalselt, sest kustumatult häid muljeid on lihtsalt liiga palju. Meie president oli kindlasti üks sellistest inimestest...
Surm on alati kurb sündmus, aga õnneks on inimesi, kes surevad vaid formaalselt, sest kustumatult häid muljeid on lihtsalt liiga palju. Meie president oli kindlasti üks sellistest inimestest...
pühapäev, märts 12, 2006
uudiseid pole
Noh mis teha, tõesti pole. Isiklikke mitte, ja teised kirjutagu oma uudistest ise. Külaskäik jäi kahjuks ära, veetin eilse õhtu arvuti ees passides. Minu logardlus hakkab võtma juba eluohtlikke mõõtmeid, reedel ei jõudnud ma isegi kooli :( Ja ma olen taasavastanud Zuma-hulluse. Nii need tunnid lähevad, jubejubejube.
Natuke ma lugesin, aga mida kirjutati, ma tõesti ei mäleta. Unesid pole ka eriti olnud. Ainult mingid segased pildid. Näiteks täna kolisime Raatuse ühikasse, kus oli väga mugav, sest lisaks magamistoale oli meil veel köök ja elutuba, aga naabri(kelleks oli minu lapsepõlvevaenlane Punnsilm) poiss-sõber seisis porgandpaljalt meie magamistoas. Tegime nägu, et ta meid ei häiri, aga häiris ju küll! Seisis ukse ees ja takistas liiklust.
Siis on mul veel isiklikud probleemid selles vallas (lisaks logardlusele), et ma ei suuda otsustadam ida ma tahan. Kas armastust, seiklusi või armuseiklusi. Põhimõtteliselt on kõik variandid käegakatutavad, saavutatavad, aga.... Tüüpiline kevadine probleem vist.
Lähen nüüd sõidutundi ja jään ootama põnevaid juhumisi, millest oleks ka huvitav kirjutada-lugeda. Tahan väga väga ratsutama minna jälle...kes tuleks kaasa?
PS: hoolimata testi tulemustest, mille järgi me kõik sama tüüpi oleme, pean mina end ka eriliseks ja kordumatuks :)
Natuke ma lugesin, aga mida kirjutati, ma tõesti ei mäleta. Unesid pole ka eriti olnud. Ainult mingid segased pildid. Näiteks täna kolisime Raatuse ühikasse, kus oli väga mugav, sest lisaks magamistoale oli meil veel köök ja elutuba, aga naabri(kelleks oli minu lapsepõlvevaenlane Punnsilm) poiss-sõber seisis porgandpaljalt meie magamistoas. Tegime nägu, et ta meid ei häiri, aga häiris ju küll! Seisis ukse ees ja takistas liiklust.
Siis on mul veel isiklikud probleemid selles vallas (lisaks logardlusele), et ma ei suuda otsustadam ida ma tahan. Kas armastust, seiklusi või armuseiklusi. Põhimõtteliselt on kõik variandid käegakatutavad, saavutatavad, aga.... Tüüpiline kevadine probleem vist.
Lähen nüüd sõidutundi ja jään ootama põnevaid juhumisi, millest oleks ka huvitav kirjutada-lugeda. Tahan väga väga ratsutama minna jälle...kes tuleks kaasa?
PS: hoolimata testi tulemustest, mille järgi me kõik sama tüüpi oleme, pean mina end ka eriliseks ja kordumatuks :)
neljapäev, märts 09, 2006
on see minu moodi?
Avaldage arvamust, kui läbi viitsite lugeda!
Samas, võite ka enda kohta välja uurida siin
INFP
INTROVERT-INTUITIIVNE-
TUNDEINIMENE-KOHANEJA
INTROVERT-INTUITIIVNE-
TUNDEINIMENE-KOHANEJA
ÜLDINE ISELOOMUSTUS
INFP tüüp on entusiastlik ja taiplik uuendaja, kelles peitub palju inimlikku soojust. Oma tundeid, hellust ja õrnust väljendab harva. Need on tagasihoidlikkuse sirmi taga. Ellusuhtumiselt on ta väga isikupärane ja idealistlik hoides kirglikult oma ideaale ja väärtusi. INFP tüüp ei soovi tavaliselt domineerida või muljet avaldada. Igapäevastes asjades ning tööl on salliv, lahtise peaga, mõistev ja paindlik. Kahekordselt hea ja edukas on tegevuses, millesse usub. Tahab, et tema töö annaks mingisuguse panuse inimeste vastastikusesse mõistmisse, õnne ja tervisesse. Sõltumata töötasust soovib ta selle taga näha töö mõtet ja eesmärki. Kui teeb midagi niisugust, millest ta väga hoolib, on tema täiuslikkuse taotleja. Olles innustatud ja idealistlik omab INFP tüüp talenti kasvatada ja julgustada oma lähedasi. Suhtlemises kerge ja positiivne, võib ta olla otsene ja isegi kategooriline, kui ta ideaal või üks tema elulistest väärtustest on ohus. INFP tüüpi inimene tunneb suurt huvi uute ideede vastu. Tal on samuti perspektiivitunnet. Reeglina huvitub raamatutest ja keeltest. Sageli tõmbab teda nõustamine, õpetamine, kirjandus, kunst, teadus, psühholoogia. Teda võlub võimalus tungida inimhinge sügavusse. Ta võib töötada suurte energiapuhangutega olles võimeline ülimalt keskenduma ja pühenduma ülesande täitmisele. Üldiselt on ta kohusetundlik kuid rutiinsete tööülesannete täitmine muutub kergesti tüütavaks.
ESMANE MULJE
INFP tüüp on kerge, südamlik, meeldiv, väga hästi tunnetab nii enda, kui ka teiste "territooriumi". Lõbus ja veenev kuigi sealjuures veidi kuiv ja mittejulge. INFP tüüp tõmbab aeglaselt kaasa teisi enda ellu, luues vale, kuid laialtlevinud mulje nagu oleks ta upsakas.
SUHTLEMINE
INFP tüüp ei kaldu laskuma kõnelustesse, kuid väljendab siiski oskuslikult oma mõtteid. Tema kirjakeel on selge ja täpne ja tal on luuletaja oskus, kui tuleb kõnelda armastusest ja suhete teistest külgedest.
MIS ON ARMASTUS
Pole midagi paremat kui armastus, mis toob endaga kaasa rahu ja headuse.
SEKS JA LÄHEDUS
Nagu ka teised Introverdid, INFP tüüp ei avalda meeleldi oma vajadusi ja kiindumusi. Kuid tal on sügav tundelisus. Kui ta omandab suuremat eneseväljenduse vabadust siis seks ja lähedus võivad osutuda omakasupüüdmatuteks eneseandumuse hetkedeks.
FINANTSID
Sellised asjad huvitavad INFP tüüpi vähe. Kuid nendega kokku puutudes on ta võimeline ilmutama mõtteteravust ja läbinägemisvõimet. Nagu ka teistes valdkondades, võib ta alahinnata oma võimeid ja oskusi, kuid siiski osutuda väga kompetentseks.
KONFLIKT
Enam kui ühegi teise tüübi esindaja kardab INFP tüüp konflikte tehes kõik konfliktide vältimiseks. Kui siiski teda selleni viia, võib ta olla kangekaelne, järjekindel, leppimatu ja üldse järeleandmatu.
KOHUSTUSED
INFP tüübi lubadused on siirad ja enamasti igaveseks. Ta ei võta meeleldi enda peale kohustusi ja enne, kui neile alla kirjutada, esitab ta ettevaatlike küsimusi. Kui aga otsus on vastuvõetud, see osutub lootuste, unistuste, ideaalide kulminatsiooniks ja vältab kogu elu.
VANEMLIKKUS
INFP tüübi jaoks on see tavaliselt vabatahtlikult vastuvõetud meeldiv kohustus. Lapsed on ta ideaalide loomulik jätk, ja nende kasvatamine - see ala, kus need ideaalid kasvavad.
LEPINGUD
Tänu lubaduste tähtsusele võib lepingute sõlmimine kergendada ja rikastada suhteid. Kuigi INFP tüüp peaaegu ei tunneta vajadust avaldada mõju, on tal tugev vajadus olla oma lähedase koostisosana. Kõik, mis vaid võib suhetele kaasa aidata, tuleb ette võtta.
SUHETE LÕPETAMINE
Oma idealismi tõttu elab INFP tüüp raskustega üle suhete katkemise. Enam, kui paljude teiste tüüpide esindajad, tunnetab ta tugevat ebausku endasse, on kalduvusega enesepiinamisele ja enesepiitsutamisele. Reeglina, kõik see pole adekvaatne põhjustele, mis on suhteid nurja ajanud.
STRESS
INFP tüüp sattub konflikti iseendaga kui ei suuda üles ehitada suhteid inimestega vastavalt oma seesmise eetilise koodeksiga. Ta ei tea kuidas toimida: arvestada esmajärjekorras teiste huvisid või enda omi. Valikut segab harjumus paigutada end ümbritsevate asemele ning eelsoodumus eneseohverdamisele. Kuna INFP tüübil puudub oskus valjult avaldama oma soove, teda ei mõisteta mida ta õieti vajab. Kuigi eneseotsing on tema jaoks erakordselt paeluv, edu selles ta saavutab harva.
Nagu ka kõik NF temperamendid, stressile allutatud INFP tüüp sattub segadusse. Stressi situatsiooni arenguga kasvab tema oma „minast“ isoleerituse tunne. INFP tüüp osutub võimetuna määrama oma koha ajas ja ruumis. Ta kaotab silmist lihtsaid detaile ja selle asemel koondab tähelepanu lihtsate toimingute enam abstraktsetele ning sümboolsetele tõlgendamistele. Sageli see asetab tupikusse neid, kes on harjunud rohkem otsema ja konkreetsema suhtlemisega.
KUTSESUUNDUMUS
INFP tüübil on intuitiivne taju (N) ja tundeinimese (F) otsustamisviis. Selline kombinatsioon osutab võimaluste tajule. See tähendab, et otsustamisviis viitab selle tüübi sotsiaalsele andekusele mõista teisi ja suhelda toetudes seejuures oma kujutlusvõimele, intuitsioonile. See tajutüüp võimaldab lahti rebida reaalsusest, seega käsitada ja lahendada probleeme, näha asju tulevikuperspektiivis. Sobib komplitseeritud suhtlemisprotsess, tungimine inimloomuse ja suhete keeristesse ning sügavustesse. Vaadeldava isiksustüübiga sobib hästi artistlik, kunstnikutüüpi kutsesuundumus koos mitmesuguste arendusvaldkondade ja õpitavate erialadega. Näiteks kunst, kirjandus, muusika, aga samuti usutöö, õpetamine, tervishoid, psühholoogiline nõustamine, poliitika.
USA-s asuva psühholoogiliste tüüpide kasutamise keskuse andmetel on antud tüübi esindajate seas iseloomulikumateks elukutseteks psühholoogid ja psühhiaatrid, kirjanikud, kunstnikud ja toimetajad, õpetajad, kasvatajad, muusikud ja heliloojad.
kolmapäev, märts 08, 2006
pikka liugu mulle!
Paar päeva tagasi nägin esimest kärbest oma väikese peaga suurt aknaklaasi purustamist katsetamas. Jääpurikad ka tilguvad juba. Soojem on kui enne, päike paistab. Aga Doris kinkis mulle sünnipäevaks perseõunakese. No selle, millega mäest alla lastakse.
Ma olin siiralt õnnelik, sest iga kord kui ma seda poes nägin mõtlesin ma selle omandamisele, aga noh, nagu mulle kombeks, tegudeni ei jõudnud. Õnneks tuli saatus appi. :) Ja siis me läksime öhhe kelgutama. (Peale autokooli ju). Kassitoomele.
Ma pole väga ammu kelgutanud. Isver kui hirmus! Pime ja...loomulikult suutsin ma õige künkliku raja. Kriiskasin nagu hullumeelne. Terve ümbruskond vist kuulis. sellistes kohtades on hea kaja ka:D Ma ei suutnud jalad püsti sõita ja siis sõitsin jalad maas nii, et lumi igale poole pritsis. Peale kolme sõitu kummagi poolt olime päris märjad juba. Vanainimesed ka, kaua me ikka kelgutame. Läksime hoopis Zavoodi!
Jõime natuke, kell käis kiiresti. Hakkasin siis ädaldama, et mis mõttega ma üldse sinna koju lähen, paari tunni pärast (tegelikult küll 9, aga noh) pean niikuinii loengusse tulema. Nii ma läskin Dorise poole ööbima. Enne tuli oma varusid täiendada. Herne pood siis.
Kõndisime ja nurga peal vaatas istus aknalaual üks ergas kass. Doris hakkas siis kiisutama, kuni inimene teiselpool klaasi vaatas, et ei tea mis hulkurid siin tema aknast sisse passivad. Aga tore oli. Kiisu oli tõeline miisu. St, et nunnu :D
Siis läksime ühikasse ja o l i m e. Siis läksime magama. Siis ärkasime, siis läksime Kauri loengusse :) Ja veel kord kelgutama :) toretoretore!
Ja pühapäeval on mul esimene autotund :) Viktoriga :D
Ma olin siiralt õnnelik, sest iga kord kui ma seda poes nägin mõtlesin ma selle omandamisele, aga noh, nagu mulle kombeks, tegudeni ei jõudnud. Õnneks tuli saatus appi. :) Ja siis me läksime öhhe kelgutama. (Peale autokooli ju). Kassitoomele.
Ma pole väga ammu kelgutanud. Isver kui hirmus! Pime ja...loomulikult suutsin ma õige künkliku raja. Kriiskasin nagu hullumeelne. Terve ümbruskond vist kuulis. sellistes kohtades on hea kaja ka:D Ma ei suutnud jalad püsti sõita ja siis sõitsin jalad maas nii, et lumi igale poole pritsis. Peale kolme sõitu kummagi poolt olime päris märjad juba. Vanainimesed ka, kaua me ikka kelgutame. Läksime hoopis Zavoodi!
Jõime natuke, kell käis kiiresti. Hakkasin siis ädaldama, et mis mõttega ma üldse sinna koju lähen, paari tunni pärast (tegelikult küll 9, aga noh) pean niikuinii loengusse tulema. Nii ma läskin Dorise poole ööbima. Enne tuli oma varusid täiendada. Herne pood siis.
Kõndisime ja nurga peal vaatas istus aknalaual üks ergas kass. Doris hakkas siis kiisutama, kuni inimene teiselpool klaasi vaatas, et ei tea mis hulkurid siin tema aknast sisse passivad. Aga tore oli. Kiisu oli tõeline miisu. St, et nunnu :D
Siis läksime ühikasse ja o l i m e. Siis läksime magama. Siis ärkasime, siis läksime Kauri loengusse :) Ja veel kord kelgutama :) toretoretore!
Ja pühapäeval on mul esimene autotund :) Viktoriga :D
teisipäev, märts 07, 2006
djen roždenija
Olen nüüd vanamutt valmis- 20. aasta on alanud. Kas olen lisaks sellele, et aasta vanem ka aasta targem? Vot ei tea. Elu on nii mõndagi pakkunud küll. Võrreldes 18. eluaastaga olen 19. aastal kogemusi juurde saanud küll. Isiklikke ja veidi vähem isiklikke.
Uskumatu kui palju mind on õnnitletud. Sõnumid ja scrapsid orkutis jms. Ma poleks seda oodanud, ma ju ei vääri seda. Mina, hale inimene, kes kellegi sünnipäeva korralikult meeles ei suuda pidada. Isegi telefonikalender ja interneti meeldetuletused ei aita. Olen lootusetu :( Loodan, et armastate mind siiski. Tundub, et natuke ikka :) Aitäh, et kinkisite mulle oma tähelepanu. Süda läks soojaks küll :)
Pildil on Ilme kingitud tulbid Vildes koduaknal. Oi kuidas mulle tulbid meeldivad :)
esmaspäev, märts 06, 2006
minu uus ustav teener ja muu
Tallinnas käik oli täiesti talutav, kuigi ega ma sinna eriti minna ei tahtnud ja ma lolli peaga ei osanud mõista, et tervisetõendit autokooli saab ka kergemalt, st Tartust. Kuid ega miski mind (kahjuks) Tartus kinni ei hoidnud ja nii ma läksingi.
Piul käisime kah. Parlamendis. Ja kohe hakkas Helika jälle tüüpe ligi tõmbama. Tuli mingisugune. Rääkis ja meie kaks suundusime tema sõpruskonna lauda. Helika käis tantsimas ja mina leidsin ühe uue sõbra. Suurtes mõõtudes, aga muidu sümpaatse, enesekindla ja osava jutustamisoskusega. Üks korralik persoon, kes tundis mu vastu huvi (nii ta väidab) kuid kes oskas jääda piisavalt väärikaks. Või ma ei teagi, aga tema jutt ja tema teooriad näisid huvitavatena.
Nende sõpruskond siis pidi erakordselt haiglaste lausetega neidusid ära moosima. Noh, nagu näha, mingil määral see neil õnnestus ka. Vähemalt niipalju, et istusime nendega rääkima, ja läksime tantsima. Igatahes Helika solvus minu peale ja hiljem selle tüübi peale, sest too teisega tantsima läks. Ise ta muidugi väitise, et tema pole litsmees ja "iga naisega ei maga" Ja minu uus sõber seletas tolle tüübi peent flirtimistehnikat. Noh, Helikaga siiski peab rohkem vaeva nägema :) Mina aga võtsin kõrvaltvaataja poosi ja sain mõnusalt kogu situatsiooni üle muiata. Tantsida sain üsna vähe, aga noh...
Helika nimelt eelsitas suurt saali, mina tahtsin väikest saali neegrimuusikaga. Lõpuks jäime mõlemad nii unisteks, et lihtsalt läksime koju. Aga oma "sõbrale" andsin msn-i.
Nüüd on ta siin vannub igavest sõprust ja lubab olla minu ustav teener :) See tähendab midagi enamat, kui sõprus kuid kõigest natukene enamat...eks näis. Vähemalt on uues tutvuses uudsuse võlu.
Pühapäeval tegin pika lõunauinaku. Lõpuks ometi aavutasin oma kassiga lühiajaliselt harmoonilise kooseksisteerimise vormi. Nimelt magasime kahekesi koos minu mõnusas voodis.
Tartusse sõitvas bussis magasin ka ja...nüüd peaks vist kah magama minema....
Piul käisime kah. Parlamendis. Ja kohe hakkas Helika jälle tüüpe ligi tõmbama. Tuli mingisugune. Rääkis ja meie kaks suundusime tema sõpruskonna lauda. Helika käis tantsimas ja mina leidsin ühe uue sõbra. Suurtes mõõtudes, aga muidu sümpaatse, enesekindla ja osava jutustamisoskusega. Üks korralik persoon, kes tundis mu vastu huvi (nii ta väidab) kuid kes oskas jääda piisavalt väärikaks. Või ma ei teagi, aga tema jutt ja tema teooriad näisid huvitavatena.
Nende sõpruskond siis pidi erakordselt haiglaste lausetega neidusid ära moosima. Noh, nagu näha, mingil määral see neil õnnestus ka. Vähemalt niipalju, et istusime nendega rääkima, ja läksime tantsima. Igatahes Helika solvus minu peale ja hiljem selle tüübi peale, sest too teisega tantsima läks. Ise ta muidugi väitise, et tema pole litsmees ja "iga naisega ei maga" Ja minu uus sõber seletas tolle tüübi peent flirtimistehnikat. Noh, Helikaga siiski peab rohkem vaeva nägema :) Mina aga võtsin kõrvaltvaataja poosi ja sain mõnusalt kogu situatsiooni üle muiata. Tantsida sain üsna vähe, aga noh...
Helika nimelt eelsitas suurt saali, mina tahtsin väikest saali neegrimuusikaga. Lõpuks jäime mõlemad nii unisteks, et lihtsalt läksime koju. Aga oma "sõbrale" andsin msn-i.
Nüüd on ta siin vannub igavest sõprust ja lubab olla minu ustav teener :) See tähendab midagi enamat, kui sõprus kuid kõigest natukene enamat...eks näis. Vähemalt on uues tutvuses uudsuse võlu.
Pühapäeval tegin pika lõunauinaku. Lõpuks ometi aavutasin oma kassiga lühiajaliselt harmoonilise kooseksisteerimise vormi. Nimelt magasime kahekesi koos minu mõnusas voodis.
Tartusse sõitvas bussis magasin ka ja...nüüd peaks vist kah magama minema....
reede, märts 03, 2006
Linnud
Olgu linnugripi ja salmonelladega kuidas on, linnud mulle meeldivad. Tuvid küll mitte eriti, aga nemadki on omamoodi toredad. Lindudest võiks rääkida palju, aga parem vaadake seda siin :)
neljapäev, märts 02, 2006
sõiduteooria nr 1
Läksingi autokooli. Pikk plaan ja valmis! :) Oi, kui põnev see oli! Mitte nii väga, see mida räägiti, aga ümbrus, kaasvõitlejad ja vaimukad pildid.
Läksin kohale. Raatuse ühikasse. Jõudsin varakult. Valisin koha. Minu selja taga istus kolm keskealist naist, kellest üks rõõmsalt naerda lõkerdas. Siis saabus mingi vuntside ja kohutava juuksepahmakaga (loe: väljakasvanud MacGyvery soeng) vanamees. Siis veel üks veidi kenam vanamees. Ja siis tuli üksteise järel umbes kuus blondiini. Tekkis juba kohutav hirm, et ma olen sattunud väga valesse seltskonda :D Õnneks saabus ka brünette ja...Laura :D
Seniks kuni inimesed registreerimisankeete täitsid, mängiti multikaid ja muid naljaklippe :D Need lood jääkaruga jooksmislindil ja jõuehobu laulmas The Lion Sleeps Tonight. Siis veel kahtlane prantslane, kes mängis oma kehale kinnitatud jalgrattapasunatega muusikat. No oli totter, aga ajas muigama.
Õpetaja ise oli üsna sümpaatne keskealine hallipäine mees, kes nagu näha, peab lugu heast huumorist, sest kogu tema powerpointi presentatsioon oli varustatud lõbusate pildikestega. Näiteks "sõitja" mõiste illustreerimiseks näitas ta pilti žigulisse topitud eeslist....Aga eks läbi huumori ja nalja, omandatakse õpitut paremini. Sehr gut! Millal saaks nüüd juba rooli !!!
Käisin veel ema hostelituba Raatuses vaatamas. Ta täitis oma emakohuseid täiuslikult. keetis sardelli ja pakkus rosoljet. Niipalju siis minu iseseisvusest :D
Koju jõudsin kolmveerandtunni eest. kell kümme. Ja Liis juba magab. Mina jõin ekstra kohvi, et sõiduteoorias ergas olla..Mina muidugi ei saaks ka ilma kohvita enam nii vara magama minna....ja ausalt öeldes Liis ju ka niheleb....Ei mõista ei mõista. Noh tegelikult on tal varajane kool, aga ikkagi....kannata Liis, klõbistan siin veel mõnda aega!
Läksin kohale. Raatuse ühikasse. Jõudsin varakult. Valisin koha. Minu selja taga istus kolm keskealist naist, kellest üks rõõmsalt naerda lõkerdas. Siis saabus mingi vuntside ja kohutava juuksepahmakaga (loe: väljakasvanud MacGyvery soeng) vanamees. Siis veel üks veidi kenam vanamees. Ja siis tuli üksteise järel umbes kuus blondiini. Tekkis juba kohutav hirm, et ma olen sattunud väga valesse seltskonda :D Õnneks saabus ka brünette ja...Laura :D
Seniks kuni inimesed registreerimisankeete täitsid, mängiti multikaid ja muid naljaklippe :D Need lood jääkaruga jooksmislindil ja jõuehobu laulmas The Lion Sleeps Tonight. Siis veel kahtlane prantslane, kes mängis oma kehale kinnitatud jalgrattapasunatega muusikat. No oli totter, aga ajas muigama.
Õpetaja ise oli üsna sümpaatne keskealine hallipäine mees, kes nagu näha, peab lugu heast huumorist, sest kogu tema powerpointi presentatsioon oli varustatud lõbusate pildikestega. Näiteks "sõitja" mõiste illustreerimiseks näitas ta pilti žigulisse topitud eeslist....Aga eks läbi huumori ja nalja, omandatakse õpitut paremini. Sehr gut! Millal saaks nüüd juba rooli !!!
Käisin veel ema hostelituba Raatuses vaatamas. Ta täitis oma emakohuseid täiuslikult. keetis sardelli ja pakkus rosoljet. Niipalju siis minu iseseisvusest :D
Koju jõudsin kolmveerandtunni eest. kell kümme. Ja Liis juba magab. Mina jõin ekstra kohvi, et sõiduteoorias ergas olla..Mina muidugi ei saaks ka ilma kohvita enam nii vara magama minna....ja ausalt öeldes Liis ju ka niheleb....Ei mõista ei mõista. Noh tegelikult on tal varajane kool, aga ikkagi....kannata Liis, klõbistan siin veel mõnda aega!
kolmapäev, märts 01, 2006
sõnad lumes
Tulen mina ükspäev koolist koju. On pime ja mina olen nii väsinud. ja mida ma näen? Tee sees lumel on G! Vaatan edasi ja veel R...E....ja nii edasigi. Ja MUSI ka veel. Milline suurepärane armastusavaldus Liisilt :) Tõeline romantika, kas pole. Inimesed võtke õppust! :)
Oi tuju läks väga heaks!!!!
Nagu näha hakkas kellelgi kade. Siis tuli sinna selline väga väga kole lauseke juurde :D
Täna tulen ma jälle koolist koju. Üks lause juures.
Ei tea kelle tehtud see küll olla võiks, uurin järele. :)
Kunagi tehti muide meile siia mingi zaajats ja mingi rõõba ka. Need olid ilusad pildid, aga neid ma ei jõudnud/tahtnud jäädvustada...
Oi tuju läks väga heaks!!!!
Nagu näha hakkas kellelgi kade. Siis tuli sinna selline väga väga kole lauseke juurde :D
Täna tulen ma jälle koolist koju. Üks lause juures.
Kunagi tehti muide meile siia mingi zaajats ja mingi rõõba ka. Need olid ilusad pildid, aga neid ma ei jõudnud/tahtnud jäädvustada...
laupäev, veebruar 25, 2006
muust
keegi hädaldas meestepuuduse üle minu bloogis. Noh, ehk teeb neid isikuid siis rõõmsakss teadmine, et eilse öö veetsin Siimuga. Just nimelt selle Helika blogist kuulsa Siimuga. Tõsiasi, et samal ajal veetsin ööd ka Helikaga on vaid oluline neile, kel on vaja kõike väga täpselt teada. Ülejäänud võivad ju fantaseerida :) Ei. Ehk ei oleks see Siimu suhtes aus. tegemist ongi armsa, toreda, viisaka, vaimuka ja ma-ei-tea-mis-veel noormehega. Käisime kolmekesi öisel eksursioonil Türisalu pangal, kus kahjuks ilusa vaate asemel valitses pimedus. Sõitsime tagasi, läksime Kakumäele, kus vaade oli märksa ilusam. vaated vaadeteks, aga sõit oli tore ja juttu rääkida oli ka tore. Hiljem maandusime Helika juures, kus mängisime veidi riskivaba pokkerit :D
need narrimised ja tögamised Helika ja Siimu paardumisest? Ei kavatse midagi tõlgendada, kuid nende omavahelist tervituskallit oli ilus vaadata :)
Vanade aegade meenutuseks tegelesime ka veidi ennustamsiega. Mulle näiteks lubasid kaardid suurt armuõnne :) Loodame siis, et nad ei olenud rukalikud, vaid rääkisid tõtt. Ehk on siis varsti millestki rääkida...
tegelikult muidugi ega ma sel teemal olen veidi reserveeritum tõesti. Hoian sääraseid asju rohkem salajas ja mainin ainult natukene. Olulisi asju kipun enda teada hoidma. Vähemalt seni kuni teema hapuks läheb. Tavaline realiseerimistähtaeg on u 6 kuud. Siis on need lood muutunud nii naeruväärseteks ja tühisteks, et ma võin näha asju samamoodi nagu mu sõbradki ja ma ei pea kartma, et tühise asja pärast veel haiget saan. Niisiis jätkub selline "mokaotsast" mainimine ja seegi pigem suuliselt kui kirjalikult. Kui te just ise väga otseselt ei küsi. Siis mõtlen ehk ümber ja räägin täpselt ja detailselt :)
Unenäost ka! Täna sattusin kõigepealt mingi kambaga vangi kunstigaleriisse. Sealne kuraator ütles, et oleks põnev kui me oleksime seal kuu aega ja looksime galeriis leiduvast kunstiteoseid. Süüa lubas ta tuua, aga välja ta meid ei lubanud. Siis muutus galerii sõjaväebarakiks, siis mõisaks ida-virumaal. Mina olin isik, kelle tulnukad olid kunagi ära röövinud. Nüüd teatasin ma kõigile, et inimestel tuleb põgeneda, sest tulnukad tulevad Maale. Teadsin, et see juhtub kell seitse järgneval hommikul. Sellepärast käskisin kõigil tõusta kell viis, et õigaegselt evakueeruda. Ise jäin aga ajahätta. Nimelt oli mul ikka enne lahkumist vaja hakata oma tuba koristama :D Esiteks leidsin oma laua pealt umbes viis kasutatud kruusi, mis tahtsin ära pesta. Sokki ei leidnud ka üles. sekeldusi oli muidki. Vaatasin kella. See näitas juba poolt ühtteist. Vastumeelselt jätsin koristamise pooleli. Panin saapad jalga. Üks saabs sai palja jala otsa. Raadiost kuulsin teadet, et inimesed peaksid minema harjumaale ja teistesse maakondadesse on ka bussid inimeste evakueerimiseks saadetud. Millegipärast aga keegi käsku ei täitnud. Läksin bussi peale minu oli seal vaid veel üks reisija ja juht.
evakueeriti meid aga...narnia kapimaailma (kes raamatut lugenud või filmi vaadanud,teab). Kahjuks polnud sealgi idüllist mitte üht sõna. vaevalt astusime kapist narniasse, kui meid rõndas hiigelsuur kaarnateparv.
Üks minu tuttavatest pandi vigastuste tagajärjel lausa voodisse. mina jäin teda valvama. Ma tegin midagi valesti ja karistuseks pidin valvama hoopis morsemasinat. täpsemini selle sitse ja satse. Sitsid olid ä-tähed ja satsid ö-tähed. Varsti avastasin, et suhtlen morsemasina abil sama kiirelt ja harjumuspäraselt nagu läbi MSN-i. Ainult,et siis ma lõhkusin selle masina kuidagi ära ja läksin hoopis kaubamajja :D
need narrimised ja tögamised Helika ja Siimu paardumisest? Ei kavatse midagi tõlgendada, kuid nende omavahelist tervituskallit oli ilus vaadata :)
Vanade aegade meenutuseks tegelesime ka veidi ennustamsiega. Mulle näiteks lubasid kaardid suurt armuõnne :) Loodame siis, et nad ei olenud rukalikud, vaid rääkisid tõtt. Ehk on siis varsti millestki rääkida...
tegelikult muidugi ega ma sel teemal olen veidi reserveeritum tõesti. Hoian sääraseid asju rohkem salajas ja mainin ainult natukene. Olulisi asju kipun enda teada hoidma. Vähemalt seni kuni teema hapuks läheb. Tavaline realiseerimistähtaeg on u 6 kuud. Siis on need lood muutunud nii naeruväärseteks ja tühisteks, et ma võin näha asju samamoodi nagu mu sõbradki ja ma ei pea kartma, et tühise asja pärast veel haiget saan. Niisiis jätkub selline "mokaotsast" mainimine ja seegi pigem suuliselt kui kirjalikult. Kui te just ise väga otseselt ei küsi. Siis mõtlen ehk ümber ja räägin täpselt ja detailselt :)
Unenäost ka! Täna sattusin kõigepealt mingi kambaga vangi kunstigaleriisse. Sealne kuraator ütles, et oleks põnev kui me oleksime seal kuu aega ja looksime galeriis leiduvast kunstiteoseid. Süüa lubas ta tuua, aga välja ta meid ei lubanud. Siis muutus galerii sõjaväebarakiks, siis mõisaks ida-virumaal. Mina olin isik, kelle tulnukad olid kunagi ära röövinud. Nüüd teatasin ma kõigile, et inimestel tuleb põgeneda, sest tulnukad tulevad Maale. Teadsin, et see juhtub kell seitse järgneval hommikul. Sellepärast käskisin kõigil tõusta kell viis, et õigaegselt evakueeruda. Ise jäin aga ajahätta. Nimelt oli mul ikka enne lahkumist vaja hakata oma tuba koristama :D Esiteks leidsin oma laua pealt umbes viis kasutatud kruusi, mis tahtsin ära pesta. Sokki ei leidnud ka üles. sekeldusi oli muidki. Vaatasin kella. See näitas juba poolt ühtteist. Vastumeelselt jätsin koristamise pooleli. Panin saapad jalga. Üks saabs sai palja jala otsa. Raadiost kuulsin teadet, et inimesed peaksid minema harjumaale ja teistesse maakondadesse on ka bussid inimeste evakueerimiseks saadetud. Millegipärast aga keegi käsku ei täitnud. Läksin bussi peale minu oli seal vaid veel üks reisija ja juht.
evakueeriti meid aga...narnia kapimaailma (kes raamatut lugenud või filmi vaadanud,teab). Kahjuks polnud sealgi idüllist mitte üht sõna. vaevalt astusime kapist narniasse, kui meid rõndas hiigelsuur kaarnateparv.
Üks minu tuttavatest pandi vigastuste tagajärjel lausa voodisse. mina jäin teda valvama. Ma tegin midagi valesti ja karistuseks pidin valvama hoopis morsemasinat. täpsemini selle sitse ja satse. Sitsid olid ä-tähed ja satsid ö-tähed. Varsti avastasin, et suhtlen morsemasina abil sama kiirelt ja harjumuspäraselt nagu läbi MSN-i. Ainult,et siis ma lõhkusin selle masina kuidagi ära ja läksin hoopis kaubamajja :D
juustukoogist, kultuurist ja muust
Eilne viha lahtus ja ma olen taas valmis kirjutamiseks lootuses, et kui ma ei ürita oma teksti vormindada, siis õnnestub mul see ka blogi omavoliliste kärbeteta avaldada.
Eile tahtsin ma rääkida kõigepealt oma jumalikust juustukoogist. Krissu fetishiks on päikeseprillid, minu fetishiks oli (minevikus, sest ta on ära söödud) minu imearmas juustukook. Armusin oma meistriteosesse niivõrd, et käisin teda iga pooltunni järel külmikus imetlemas ja kiitsin tema ilu. Milline ilus ümar vorm, milline kaunis maasikaline pealiskiht ja....oo milline rikkalik maitse :) Rääkisin ja rääkisin tema ilust ka teistele. Ma tegin temast lausa piltigi. Kahjuks juba veidi ebatäiuslikus olekus :D
Üks on kindel: juustukooki teen kindlasti veel. Samas ootavad minud uued väljakutsed köögikunsti vallas. Kindlasti võtan plaani shokolaadikoogi valmistamise. Õnneks on internetis seesugune tänuväärne leht nagu www.nami-nami.pri.ee, kust lihtne erinevaid retsepte leida :)
Kultuurist jälle niipalju, et olen taaskord teatrielamuse võrra rikkam. Nagu lubatud, saigi teatris käidud. Priit Pedajase lavastatud Gösta Berlingi saaga. Ilus karge põhjamaine realism. Mõne jaoks ehk veidi sünge,aga minu jaoks just selline mõnusalt jõuline ja veidi ka saatuslik. lavakujundus, idee...väga meeldis ja soovitan soojalt vaatama minna. Ning Tiit Sukk.... pole tema näitlemist enne eriti näinud, aga nagu näha täiesti tõsiseltvõetav näitleja. Ain Lutsepp meeldis ka väga, aga tal oli lihtsalt põnev roll :)
Kultuur nr. 2 : KUMU. Nüüd on siis ära käidud, ära nähtud. Rahvastoli muidugi rohkesti. Uudishimulikke on ikka palju, kui tegemist millegi uuega. Tegelikult aga need inimesed eriti ei seganudki, sest ruumid olid piisavalt suured. otseselt küll trügima ei pidanud. Mis puutub kunsti, siis baltisaksa osakond läks väga kiiresti ja ilma suurte elamusteta. samamoodi Köler ja teised klassikud. Põnevaim oli ikkagi kunst peale teist maailmasõda. Ühelt poolt need kõigile tuntud propagandateosed nagu "Vilja riigile" teiselt poolt juba propaganda kammitsaist pääsenud eesti moodne kunst. Mõned head teosed olid, aga neid siin kirjeldada on raske.
Kui rääkida elamusest, siis parim oli viies korrus. Videokunstiteos, kus linnatänaval liikus tütarlaps lillega (ma ei räägi sellest, tasub ise vaadata ;)) ning fotoaparaat, mis teeb külastajatest pilte ja projitseerib need siis suurele seinale. Ärgitasin oma enma mingisugust nägu tegema ja oooo, seda ta tegigi. Kuidas veel! See lõust on lihtsalt kirjeldamatu, saime aga kolmekesi naerda nii, et pisarad silmis :) Paraku mina ema tähetund kunstimaailmas kestis vast pool minutit :D
Aga selleks, et tekst liiga pikaks ei läheks, räägin "muust" järgmises postituses :)
Eile tahtsin ma rääkida kõigepealt oma jumalikust juustukoogist. Krissu fetishiks on päikeseprillid, minu fetishiks oli (minevikus, sest ta on ära söödud) minu imearmas juustukook. Armusin oma meistriteosesse niivõrd, et käisin teda iga pooltunni järel külmikus imetlemas ja kiitsin tema ilu. Milline ilus ümar vorm, milline kaunis maasikaline pealiskiht ja....oo milline rikkalik maitse :) Rääkisin ja rääkisin tema ilust ka teistele. Ma tegin temast lausa piltigi. Kahjuks juba veidi ebatäiuslikus olekus :D
Üks on kindel: juustukooki teen kindlasti veel. Samas ootavad minud uued väljakutsed köögikunsti vallas. Kindlasti võtan plaani shokolaadikoogi valmistamise. Õnneks on internetis seesugune tänuväärne leht nagu www.nami-nami.pri.ee, kust lihtne erinevaid retsepte leida :)
Kultuurist jälle niipalju, et olen taaskord teatrielamuse võrra rikkam. Nagu lubatud, saigi teatris käidud. Priit Pedajase lavastatud Gösta Berlingi saaga. Ilus karge põhjamaine realism. Mõne jaoks ehk veidi sünge,aga minu jaoks just selline mõnusalt jõuline ja veidi ka saatuslik. lavakujundus, idee...väga meeldis ja soovitan soojalt vaatama minna. Ning Tiit Sukk.... pole tema näitlemist enne eriti näinud, aga nagu näha täiesti tõsiseltvõetav näitleja. Ain Lutsepp meeldis ka väga, aga tal oli lihtsalt põnev roll :)
Kultuur nr. 2 : KUMU. Nüüd on siis ära käidud, ära nähtud. Rahvastoli muidugi rohkesti. Uudishimulikke on ikka palju, kui tegemist millegi uuega. Tegelikult aga need inimesed eriti ei seganudki, sest ruumid olid piisavalt suured. otseselt küll trügima ei pidanud. Mis puutub kunsti, siis baltisaksa osakond läks väga kiiresti ja ilma suurte elamusteta. samamoodi Köler ja teised klassikud. Põnevaim oli ikkagi kunst peale teist maailmasõda. Ühelt poolt need kõigile tuntud propagandateosed nagu "Vilja riigile" teiselt poolt juba propaganda kammitsaist pääsenud eesti moodne kunst. Mõned head teosed olid, aga neid siin kirjeldada on raske.
Kui rääkida elamusest, siis parim oli viies korrus. Videokunstiteos, kus linnatänaval liikus tütarlaps lillega (ma ei räägi sellest, tasub ise vaadata ;)) ning fotoaparaat, mis teeb külastajatest pilte ja projitseerib need siis suurele seinale. Ärgitasin oma enma mingisugust nägu tegema ja oooo, seda ta tegigi. Kuidas veel! See lõust on lihtsalt kirjeldamatu, saime aga kolmekesi naerda nii, et pisarad silmis :) Paraku mina ema tähetund kunstimaailmas kestis vast pool minutit :D
Aga selleks, et tekst liiga pikaks ei läheks, räägin "muust" järgmises postituses :)
reede, veebruar 24, 2006
urr
Ma sain selle lollaka bloogi peale, kes täna otsustas terve lõigu minu teksti alla neelata ja mitte mingil viisl seda enam mitte näidata nii vihaseks, et ka teie peate kannatama. Ei mingit juttu!
kolmapäev, veebruar 22, 2006
tere hommikust
Oi, kell on juba pool kaks! Ma tõusin juba kell ühekasa aga ometi on selline tunne, et päev alles algab :) Joon alles hommikukohvi. See peaks mind häälestama toimekale meeleolule. Kavatsen prantsuse keelega tegeleda ja teha püksisääred lühemaks ja...jalutama tahaks ka minna, poest tuleb leiba osta ja...
Aga tegelikult olen ma oma tavapärases relaxed olekus. Ja mis kõige hullem, ma lausa naudin seda. las aeg läheb, sõuab õhtusse. Küll ma k u n a g i ikka midagi korda saadan. Tegelikult hakakb see juba koledaks muutuma. See logardlus. Mul on vaja oma mõtteviisi muuta. Hakkan Korralikuks Ja Distsiplineeritud Inimeseks! (KDI)Või mitte! :D
Tegutsen emotsioonide ajel ja millegi tegemiseks on vaja pikka eelhäälestust. Noh, tolmu imen küll :)
Eile käisin kinos. Geisha memuaarid. Ilus film. Oi oi oi kui ilus film. Tõeline muinasjutt.Ilusad värvid, ilusad vaated, ilus idamaine muusika ...ja kõik lõppes hästi :) Soovitan vaadata, aga mitte koos karamellikommidega- siis läheb tõesti liiga magusaks :)
Aga peategelase olukord meenutas veidi mind. Sama arg ja...aga lõppes kõik ikkagi üsna ilusasti. Tahan ka siirupilist lõppu! Ainult ,et...tegemist oli temal filmimaailmaga, minul pärismaailmaga :D Noh, eks näis mis saab :D Tavaliselt on päriselus need "lõpud" märksa vähem etteaimatavad ja seda põnevamad :) Eks näis..
Aga homme on teaatr ja pühapäeval KUMU. Kultuuri kui palju :) Siiski loodame, et miniekstreemsus- jalgrattasõit - ka minu niivõrd "tihedasse" graafikusse ära mahub. Kooki tahan ka küpsetada!
Kohvi sai otsa, seega see hommikune "ärkamine" kah lähen siis imen tolmu ja mängin KDI-d! Sest mul on praegu selline tuju :)
Aga tegelikult olen ma oma tavapärases relaxed olekus. Ja mis kõige hullem, ma lausa naudin seda. las aeg läheb, sõuab õhtusse. Küll ma k u n a g i ikka midagi korda saadan. Tegelikult hakakb see juba koledaks muutuma. See logardlus. Mul on vaja oma mõtteviisi muuta. Hakkan Korralikuks Ja Distsiplineeritud Inimeseks! (KDI)Või mitte! :D
Tegutsen emotsioonide ajel ja millegi tegemiseks on vaja pikka eelhäälestust. Noh, tolmu imen küll :)
Eile käisin kinos. Geisha memuaarid. Ilus film. Oi oi oi kui ilus film. Tõeline muinasjutt.Ilusad värvid, ilusad vaated, ilus idamaine muusika ...ja kõik lõppes hästi :) Soovitan vaadata, aga mitte koos karamellikommidega- siis läheb tõesti liiga magusaks :)
Aga peategelase olukord meenutas veidi mind. Sama arg ja...aga lõppes kõik ikkagi üsna ilusasti. Tahan ka siirupilist lõppu! Ainult ,et...tegemist oli temal filmimaailmaga, minul pärismaailmaga :D Noh, eks näis mis saab :D Tavaliselt on päriselus need "lõpud" märksa vähem etteaimatavad ja seda põnevamad :) Eks näis..
Aga homme on teaatr ja pühapäeval KUMU. Kultuuri kui palju :) Siiski loodame, et miniekstreemsus- jalgrattasõit - ka minu niivõrd "tihedasse" graafikusse ära mahub. Kooki tahan ka küpsetada!
Kohvi sai otsa, seega see hommikune "ärkamine" kah lähen siis imen tolmu ja mängin KDI-d! Sest mul on praegu selline tuju :)
teisipäev, veebruar 21, 2006
Lõpuks ometi
Lõpuks ometi üks veidi põnevam unenägu. Seda ma ootsingi! Et oleks ometi millest kirjutada.
Kõik algas nagu Lost. Kari inimesi olid sattunud üksikule asustamata saarele, mina nende hulgas. Hakkasime toitu ja peavarju otsima. Muidu asusime rannas. Kogu übrus nägi välja nagu väikene Eesti saarekene. Kitsukene liivariba, roostik, siis rohulaadsed taimed. Võibolal kaugemal ka midagi metsasarnast. Seal me siis passisimi kui äkki kaks paksu kutti auutoga kohale sõitsid ja lubasid meile raha eest saarekaugematest nurkadest erinevaid asju tuua(meie laialipillutud pagas?). Keegi küsis, et kas saarel ka Kwik-E-Market on. Selle peale vastas üks kahest paksust, et see on 220 km kaugusel ja nii kaugele nad oma romuga ei sõida. Selle peale panid ajama, läbi roostiku muide.
See kas see Kwik-E-Market oli mahajäetud või täiesti töötav pood, jäi selgusetuks. Iha sinna saada oli muidugi suur, sest süüa ju polnud.Sii järsku saime kuidagi saarelt ära ja...
Järgmine suvi. Hoidsime saare asukohta saladuses, aga ise otsustasime minna sinna puhkama. Avastasime, et saarel on mingid paneelelamud. Sinna me sisse kolisimegi. Siis saime aga teada, et saart valitseb üks kuri parun. Ta sai meie olemasolust teada, üritasime kõik paneelelamutest, kuhu me ilma tema loata kolinud olime põgeneda. See ei õnnestunud. Parunil olid ka mingisugused nõiavõimed. Ta muutis mu...vist puuks ja minu kaaslased sipelgateks. Mingil viisil ma suutsin inimeseks tagasi saada, aga mööda minu alasti keha ronis sadu sipelgaid.
See oli vastik ja ma üritasin neist lahti saada, kallasin vanaaegsetest piimapudelitest endale vett kaela. Siin nägin parunit. Tal oli seljas ilus hall palmikutega vest. Ümbrus oli muuga suvila...
Hakkasin temaga rääkima, et ta sipelgad taas inimesteks muudkas. Läbirääkimiste tulemuseks oli see, et ma pidin oma sõpru venma, et nood paruni aiamaal tööle hakkaksid. Lubasin seda teha. Siis andis parun mulle mingit pulbrit, mida pidin õunapuude peale puistama. Selle peale kukus puude otsast hulk tooreid õunakribusid. Neid omakorda "töödeldes" pidid õuntest inimesed saama. Ühe õunapuu tüve sees elas paruni linnuke. Üleni hall, aga põsed olid tal punased. tahtsin talle pai teha, aga tema hoopis naksas mind...
Siinkohal sai kahjuks uni otsa. Aga, oi kui põnev. Nii palju sümboleid alates linnugripist kuni Simpsoniteni :D
Mis muidu? Teen koolist poppi, kavatsen selle nädala kodus veeta. Telekat vahtsin, tobedatarvutimängu mängisin, sõin :) Ma käisin isegi raamatukogus ja puha. Kududa üritasin ka, aga selle asemel, et jätkata pooleliolevat, harutasin ma kõik üles ja olen jälle nullpunktis tagasi.
Parim oli muidugi see, et laupäeval käsimegi Helikaga ratastega sõitmas. Kakumäeni välja :) Kuigi pärast hakkas veidi külm, oli asi seda väärt ja ma olen kindel et järgmine laupäev jälle :P
Päike paistab aknast sisse , kass peesitab laua peal :) Mina pean välja minema ja ennast liigutama, et mitte samuti diivani külge kasvada nagu üks tädi eilses Nip/Tucki osas.....
Kõik algas nagu Lost. Kari inimesi olid sattunud üksikule asustamata saarele, mina nende hulgas. Hakkasime toitu ja peavarju otsima. Muidu asusime rannas. Kogu übrus nägi välja nagu väikene Eesti saarekene. Kitsukene liivariba, roostik, siis rohulaadsed taimed. Võibolal kaugemal ka midagi metsasarnast. Seal me siis passisimi kui äkki kaks paksu kutti auutoga kohale sõitsid ja lubasid meile raha eest saarekaugematest nurkadest erinevaid asju tuua(meie laialipillutud pagas?). Keegi küsis, et kas saarel ka Kwik-E-Market on. Selle peale vastas üks kahest paksust, et see on 220 km kaugusel ja nii kaugele nad oma romuga ei sõida. Selle peale panid ajama, läbi roostiku muide.
See kas see Kwik-E-Market oli mahajäetud või täiesti töötav pood, jäi selgusetuks. Iha sinna saada oli muidugi suur, sest süüa ju polnud.Sii järsku saime kuidagi saarelt ära ja...
Järgmine suvi. Hoidsime saare asukohta saladuses, aga ise otsustasime minna sinna puhkama. Avastasime, et saarel on mingid paneelelamud. Sinna me sisse kolisimegi. Siis saime aga teada, et saart valitseb üks kuri parun. Ta sai meie olemasolust teada, üritasime kõik paneelelamutest, kuhu me ilma tema loata kolinud olime põgeneda. See ei õnnestunud. Parunil olid ka mingisugused nõiavõimed. Ta muutis mu...vist puuks ja minu kaaslased sipelgateks. Mingil viisil ma suutsin inimeseks tagasi saada, aga mööda minu alasti keha ronis sadu sipelgaid.
See oli vastik ja ma üritasin neist lahti saada, kallasin vanaaegsetest piimapudelitest endale vett kaela. Siin nägin parunit. Tal oli seljas ilus hall palmikutega vest. Ümbrus oli muuga suvila...
Hakkasin temaga rääkima, et ta sipelgad taas inimesteks muudkas. Läbirääkimiste tulemuseks oli see, et ma pidin oma sõpru venma, et nood paruni aiamaal tööle hakkaksid. Lubasin seda teha. Siis andis parun mulle mingit pulbrit, mida pidin õunapuude peale puistama. Selle peale kukus puude otsast hulk tooreid õunakribusid. Neid omakorda "töödeldes" pidid õuntest inimesed saama. Ühe õunapuu tüve sees elas paruni linnuke. Üleni hall, aga põsed olid tal punased. tahtsin talle pai teha, aga tema hoopis naksas mind...
Siinkohal sai kahjuks uni otsa. Aga, oi kui põnev. Nii palju sümboleid alates linnugripist kuni Simpsoniteni :D
Mis muidu? Teen koolist poppi, kavatsen selle nädala kodus veeta. Telekat vahtsin, tobedatarvutimängu mängisin, sõin :) Ma käisin isegi raamatukogus ja puha. Kududa üritasin ka, aga selle asemel, et jätkata pooleliolevat, harutasin ma kõik üles ja olen jälle nullpunktis tagasi.
Parim oli muidugi see, et laupäeval käsimegi Helikaga ratastega sõitmas. Kakumäeni välja :) Kuigi pärast hakkas veidi külm, oli asi seda väärt ja ma olen kindel et järgmine laupäev jälle :P
Päike paistab aknast sisse , kass peesitab laua peal :) Mina pean välja minema ja ennast liigutama, et mitte samuti diivani külge kasvada nagu üks tädi eilses Nip/Tucki osas.....
teisipäev, veebruar 14, 2006
Uskumatu, lausa kolm päeva on möödunud minu viiamsest sissekandest. Imelik küll, et olen suutnud nii kaua vastu pidada. Nii on see läinud ja mul tekib juba hirm, et olen oma särava jutustamisoskuse kaotanud. See viga tuleb kohe parandada. Asume siis asja kallale :D
Elu ei ole oluliselt sündmusterikkam kui ta enne on olnud. Või siiski? Üle pika aja sai jälle uue inimesega tutvuda. kasutades Helika kõnepruuki, käisin väljas härra T.-ga. Uisutamas :) ja Gruusia saatkonnas kah. Kogu ettevõtmine meeldis mulle väga. esiteks ootusärevus uue inimesega kohtumise puhul, teiseks see, et üle pika aja sain ma jälle uisutada. Kolmandaks? Tore oli vestelda. Kuigi ma olin suuremalt jaolt kuulaja, nautisin sedagi. Pühapäeva võib pidada kordaläinuks :)
Esmaspäeva aga sugugi mitte, sest suuremat looderdamise päeva pole mul tükk aega olnud. Plaanisin hoolega lugemisega tegelmist, ehk isegi raamatukokku uurimustöö jaoks materjali koguma minemist, aga ei1 Ainus mida suutsin, oli tatrapudru keetmine ja meeleheitlik zuma mängimine.
Enda arust toidan ma Liisi(kui on parajasti minu kord meie ühise toitlustamisega tegeleda) piisavalt hästi, aga näib et ma ei suuda oma toakaaslase kasvavaid vajadusi enam rahuldada. Ma kardan, et mind süüakse varsti ära. Alguses kuulsin üsna mittemidagiütlevaid küsimusi a la "would you prefer to be bacon or pork", mida ma kuidagi millegagi seostada ei osanud, kuni nüüd eile tuli kannibalismi teemal rääkides välja, et "inimliha on väga miatsev" Kui ma küsisin, et mille põhjal ta seda väidab, vastas ta, et "paljud on nii öelnud"
Eks siit võis siis järeldada, et Liisil on kannibalistlike rühmitustega sidemeid või...ta isegi kuulub sinna. Kui teema arnes edasi selleni, et sa oled see, mida sööd (gurmaanide jaoks valmistatavatele potentsiaalsetele liharoogadele toidetakse spets toitu) järeldasin ma, et Liisi poolt mulle pakutud banaan oli samuti katse minu maitset paremaks muuta...Loodan siiski, et Liis minust jagu ei saa :D Või tegelikult, miks mitte võtta oma eesmärgiks pakkuda kellelegi vapustavaid maitseelamusi?(eelistaksin neid palkkuda roogasid valmistades, aga eks ise roog olla on ka võimalus...)
Teemat vahetades teatan rõõmuga, et käesolev teisipäev oli koolis märka põnevam kui eelmine. On looust, et loengud mis alguses nii jube kurnavad tundusid, muutuvad jälle harjumupäraseks ja ei valmista enam suurt ajulist piina. Aga oma eelarve tuleb kujundaa selliseks, et oleks võimalik osta ohtralt šokolaadi ja kofeiinisisaldusega jooke. Mitte et need oluliselt aitaks , aga vähemalt on neil psühholoogiline efekt - ma arvan, et nad aitavad.
Hmmm...mis diagnoos mulle panna? Kas olen oma arengus maha jäänud? Kondoomidega mängimine peaks olema ju puberteetikute pärusmaa...Aga ei, ka mina tegelesin sellega. Nende samade kondoomidega, mis Tiina meile tõi :D Muidugi ma polnud üksi. ka Liis...ka tema. Liis ja banaan :D Oeh, tunnistagem siis - olen hävik :)
Muidu eriti midagi pole. Minu unenäod. Konn-printsi muinasjutt veidi muudetud vormis. Peategelaseks hoopis hiigelsuur kilpkonn. Siis tüli emaga ja palju palju segast...
Täna on sõbrapäev ka. Minul selle pühaga seoses küll mitte mingit entusiasmi pole. Need kes mulle sõnumeid saatsid, said neid minultki. Ei mingeid kinke- kaarte. Tiina jällegi peab meeles tõi meile Raffaello kommi ja puha. Tiina hellitab meid :P Mina kinke ei tee,aga...
minu sõbrad on tähtsad aastaringselt ja kingid? Noh eelarve kulub mul enamasti enese peale :$, vabandust.
igatahes kui loete: veel kord ilusat sõbrapäeva. Olete mulle olulised, palju kallisid. Teieta oleks elu raske ja kurb. Aitäh!!!
Elu ei ole oluliselt sündmusterikkam kui ta enne on olnud. Või siiski? Üle pika aja sai jälle uue inimesega tutvuda. kasutades Helika kõnepruuki, käisin väljas härra T.-ga. Uisutamas :) ja Gruusia saatkonnas kah. Kogu ettevõtmine meeldis mulle väga. esiteks ootusärevus uue inimesega kohtumise puhul, teiseks see, et üle pika aja sain ma jälle uisutada. Kolmandaks? Tore oli vestelda. Kuigi ma olin suuremalt jaolt kuulaja, nautisin sedagi. Pühapäeva võib pidada kordaläinuks :)
Esmaspäeva aga sugugi mitte, sest suuremat looderdamise päeva pole mul tükk aega olnud. Plaanisin hoolega lugemisega tegelmist, ehk isegi raamatukokku uurimustöö jaoks materjali koguma minemist, aga ei1 Ainus mida suutsin, oli tatrapudru keetmine ja meeleheitlik zuma mängimine.
Enda arust toidan ma Liisi(kui on parajasti minu kord meie ühise toitlustamisega tegeleda) piisavalt hästi, aga näib et ma ei suuda oma toakaaslase kasvavaid vajadusi enam rahuldada. Ma kardan, et mind süüakse varsti ära. Alguses kuulsin üsna mittemidagiütlevaid küsimusi a la "would you prefer to be bacon or pork", mida ma kuidagi millegagi seostada ei osanud, kuni nüüd eile tuli kannibalismi teemal rääkides välja, et "inimliha on väga miatsev" Kui ma küsisin, et mille põhjal ta seda väidab, vastas ta, et "paljud on nii öelnud"
Eks siit võis siis järeldada, et Liisil on kannibalistlike rühmitustega sidemeid või...ta isegi kuulub sinna. Kui teema arnes edasi selleni, et sa oled see, mida sööd (gurmaanide jaoks valmistatavatele potentsiaalsetele liharoogadele toidetakse spets toitu) järeldasin ma, et Liisi poolt mulle pakutud banaan oli samuti katse minu maitset paremaks muuta...Loodan siiski, et Liis minust jagu ei saa :D Või tegelikult, miks mitte võtta oma eesmärgiks pakkuda kellelegi vapustavaid maitseelamusi?(eelistaksin neid palkkuda roogasid valmistades, aga eks ise roog olla on ka võimalus...)
Teemat vahetades teatan rõõmuga, et käesolev teisipäev oli koolis märka põnevam kui eelmine. On looust, et loengud mis alguses nii jube kurnavad tundusid, muutuvad jälle harjumupäraseks ja ei valmista enam suurt ajulist piina. Aga oma eelarve tuleb kujundaa selliseks, et oleks võimalik osta ohtralt šokolaadi ja kofeiinisisaldusega jooke. Mitte et need oluliselt aitaks , aga vähemalt on neil psühholoogiline efekt - ma arvan, et nad aitavad.
Hmmm...mis diagnoos mulle panna? Kas olen oma arengus maha jäänud? Kondoomidega mängimine peaks olema ju puberteetikute pärusmaa...Aga ei, ka mina tegelesin sellega. Nende samade kondoomidega, mis Tiina meile tõi :D Muidugi ma polnud üksi. ka Liis...ka tema. Liis ja banaan :D Oeh, tunnistagem siis - olen hävik :)
Muidu eriti midagi pole. Minu unenäod. Konn-printsi muinasjutt veidi muudetud vormis. Peategelaseks hoopis hiigelsuur kilpkonn. Siis tüli emaga ja palju palju segast...
Täna on sõbrapäev ka. Minul selle pühaga seoses küll mitte mingit entusiasmi pole. Need kes mulle sõnumeid saatsid, said neid minultki. Ei mingeid kinke- kaarte. Tiina jällegi peab meeles tõi meile Raffaello kommi ja puha. Tiina hellitab meid :P Mina kinke ei tee,aga...
minu sõbrad on tähtsad aastaringselt ja kingid? Noh eelarve kulub mul enamasti enese peale :$, vabandust.
igatahes kui loete: veel kord ilusat sõbrapäeva. Olete mulle olulised, palju kallisid. Teieta oleks elu raske ja kurb. Aitäh!!!
laupäev, veebruar 11, 2006
lendame brasiiliasse
Ma pidin millegipärst elutoas magama. Olin juba poolunes, kui järsku tuli inna üks noormees, kes mulle meeldis. naeratasin talle ja üritasin temaga vestlust alata, aga siis tuli mu isa ja too tüüp läks arglikult minema. Isa tõi vanaema(Motšiuite) teisele diivanipoolele magama.
Ma sain selle peale phaseks ja otsustasin välja jalutama minna. Ja jälle kord avastasin oma lendamise võimed :) otsustasin, et lendan lausa kuhugile kaugele kaugele välismaale. Aga kuhu täpselt ja kuidas sinna saada? Otsustasin nii palju kõrgust koguda, et kogu maakera oleks nähtav. See õnnestus mul üllatavalt hästi. Isegi imestasin, et mul väljaspool atmosfääri õhust puudust ei tulnud ja..pilvi, mis oleks vaatevälja piiranud, polnud.
Lendasin Lõuna- Ameerikasse. Kas just täpselt Brasiiliasse, ma ei tea. Kuhugile sinna kanti ikkagi.
Võtsin siis kõrgust vähemaks ja maandusin. See oli linn, tänav, mille lõpus oli üks palksaunake. Seal palksaunas oli aga suurepärane kondiitriäri. Sõin mingisuguseid saikasi, millele ma isegi nime anda ei oska. Olid justkui pooleledi muffinid, pooleldi lehttaignapirukad. Väga pehmed, kreemja maitsega ja saiakese keskel oli mustikas :) Õginisin neid vast viis-kuus. Tahtsin veel kojugi kaasa võtta, tasuta ju sai :)
Siis toimus unes mingi pööre. Tahtsin sinna majja hoopis tööle minna. Läksin tolle kondiitrist vanatädikese juurde tööd lunima. Minuga kaasas olid veel kaks inimest. Lõpuks ta nõustuski, kuigi alguses tõrkus. Selle vanatädi kondiitriäri oli ka kummaline pivaatrestoran ühe lauakesega eriti rikaste ja preštiižete klientide jaoks. Minu ülesandeks oli kliendid, kui nad saabuvad, kohe nende jaoks määratud tuppa laua juurde juhatada.
Kahjuks see mul ideaalselt ei õnnestunud. Valisin vale tee, mis läks läbi magamaistoa ja WC ja vannitoa. otsetee oleks viinud kohe söögituppa. Klientideks olid rikas väliseestlane oma perekonnaga. Ka temalt hakkasime midagi nuruma. Lõpuks nõustus temagi. Siis tõime tema portfelli talle tagasi. Olime selle ära peitnud juhuks, kui ta keeldub meid aitamast. Selle peale hakkas ta naerma......
Argielu on märksa sündmustevaesem. Olen üksi, Liis läks koju. Kraamisin natuke tuba ja natuke ka arvutit. Tegin auravat homikujooki. Lisasin kohvile ka šokolaadikovi. Kahjuks pole ma veel õppinud seda õiges koguses annustama. Tuli jälle liiga kange. Noh, mulle maitses ikkagi :) Kohe otsin miskit hamba alla ja siis leian miskit lugemist. Nett vingerdab jälle: MSN-i ei saa. Muidu naudin elu :)
Ma sain selle peale phaseks ja otsustasin välja jalutama minna. Ja jälle kord avastasin oma lendamise võimed :) otsustasin, et lendan lausa kuhugile kaugele kaugele välismaale. Aga kuhu täpselt ja kuidas sinna saada? Otsustasin nii palju kõrgust koguda, et kogu maakera oleks nähtav. See õnnestus mul üllatavalt hästi. Isegi imestasin, et mul väljaspool atmosfääri õhust puudust ei tulnud ja..pilvi, mis oleks vaatevälja piiranud, polnud.
Lendasin Lõuna- Ameerikasse. Kas just täpselt Brasiiliasse, ma ei tea. Kuhugile sinna kanti ikkagi.
Võtsin siis kõrgust vähemaks ja maandusin. See oli linn, tänav, mille lõpus oli üks palksaunake. Seal palksaunas oli aga suurepärane kondiitriäri. Sõin mingisuguseid saikasi, millele ma isegi nime anda ei oska. Olid justkui pooleledi muffinid, pooleldi lehttaignapirukad. Väga pehmed, kreemja maitsega ja saiakese keskel oli mustikas :) Õginisin neid vast viis-kuus. Tahtsin veel kojugi kaasa võtta, tasuta ju sai :)
Siis toimus unes mingi pööre. Tahtsin sinna majja hoopis tööle minna. Läksin tolle kondiitrist vanatädikese juurde tööd lunima. Minuga kaasas olid veel kaks inimest. Lõpuks ta nõustuski, kuigi alguses tõrkus. Selle vanatädi kondiitriäri oli ka kummaline pivaatrestoran ühe lauakesega eriti rikaste ja preštiižete klientide jaoks. Minu ülesandeks oli kliendid, kui nad saabuvad, kohe nende jaoks määratud tuppa laua juurde juhatada.
Kahjuks see mul ideaalselt ei õnnestunud. Valisin vale tee, mis läks läbi magamaistoa ja WC ja vannitoa. otsetee oleks viinud kohe söögituppa. Klientideks olid rikas väliseestlane oma perekonnaga. Ka temalt hakkasime midagi nuruma. Lõpuks nõustus temagi. Siis tõime tema portfelli talle tagasi. Olime selle ära peitnud juhuks, kui ta keeldub meid aitamast. Selle peale hakkas ta naerma......
Argielu on märksa sündmustevaesem. Olen üksi, Liis läks koju. Kraamisin natuke tuba ja natuke ka arvutit. Tegin auravat homikujooki. Lisasin kohvile ka šokolaadikovi. Kahjuks pole ma veel õppinud seda õiges koguses annustama. Tuli jälle liiga kange. Noh, mulle maitses ikkagi :) Kohe otsin miskit hamba alla ja siis leian miskit lugemist. Nett vingerdab jälle: MSN-i ei saa. Muidu naudin elu :)
neljapäev, veebruar 09, 2006
mehed on võrratud :D
Kuivõrd mul midagi mõistlikku öelda pole, vaadtake naljavideot. Räägitakse, et naised käivad mitmekesi tualetis. mehed siis imestavad, et miks ometi küll. Mina aga olen näinud kuidas mehed mitmekesi seal käivad. Ja mida nemad seal siis teevad?
kolmapäev, veebruar 08, 2006
arvuti sai nüüd terveks. Käisin taksoga teda ordisse viimas, aga seal oli umbes 2-nädalane ooteaeg, seega hoopiski PC experti. Minu arvuti sai taksoga sõita ja tartu linna peal ekskurseerida. Eeldusel, et ta ulatas aknast välja nägema :) Natuke lollakas oli küll käia kast käes ühest uksest sisse,teisest välja ühest sisse, teisest välja. Pidin nii feministlik olema, seda kasti tassima.
Noh vähemalt sain ma hakkama :) ja see mees, kes mu massina vastu võttis oli üsna nägus. Tema hoogne vasaku käega tekitatud allkiri meeldis mulle ka :) Paraku teisel vaatlusel ta enam nii eriti mulle ei meeldinud. Lihtsalt miskine keskealine mees :D Aga jah....
Tegelikult on palju põnevamat. Raheli sünnal käik ja selline n-ö afterparty Dorise juures, kus tegelesime mittemillegagi ja irvitasime jaburuste üle. Tegin Dorisele ühe "romantilise" žesti. Tallusin tema akna all lumme suure D-tähe. See tuli küll tagurpidine, aga mõte on see, mis loeb. Talle meeldis :)
Liis kirjutas juba samal teemal, mis ma ikka üle kordan. Seda enam, et niikuinii seda fiilingut ma sõnadesse eriti panna ei saa.
Oi, prantsuse keel algas taas! Ikka toosama tore tädi :) Ma olen vist poolearulise mulje jätnud, sest mul on kogu aeg naeratus näol ja kõik tundub nii naljakas. Isegi kui ei ole. Mis ma teha saan, kui tädi nii lõbus inimene on :D Jääb ju keel ka paremini külge, kui sellega meeldivad tunded seostuvad. Paraku selgus, et eelmisest semestrist mäletan ma vähe. Oh jama lugu! Virgaks peab hakkama ja kordama, kordama :)
Muidu erilisi uudiseid pole. Elu ikka veereb omasoodu. Kole külm on siin toas. mul on jälle see kummaline olek, kus kannan kahte kampunit, nägu on palavusest punane, aga käed külmetavad. Kummalised lood selle vereringega...
Loodan, et kevad tuleb varsti :) Näiteks minu sünnipäeval võiks juba kergelt soe olla ja päike võiks paista :) Loota, et lumikellukesed õitseksid on muidugi sürr, aga siiski.... :) Unistused ei peagi alati realistlikud olema...
Selle mõttega lõpetan. Varsti magama. Loodan näha unes midagi ilusat, näiteks unistuste täitumist või lendamist. Sedasama soovin kõigile teistele ka :)
Noh vähemalt sain ma hakkama :) ja see mees, kes mu massina vastu võttis oli üsna nägus. Tema hoogne vasaku käega tekitatud allkiri meeldis mulle ka :) Paraku teisel vaatlusel ta enam nii eriti mulle ei meeldinud. Lihtsalt miskine keskealine mees :D Aga jah....
Tegelikult on palju põnevamat. Raheli sünnal käik ja selline n-ö afterparty Dorise juures, kus tegelesime mittemillegagi ja irvitasime jaburuste üle. Tegin Dorisele ühe "romantilise" žesti. Tallusin tema akna all lumme suure D-tähe. See tuli küll tagurpidine, aga mõte on see, mis loeb. Talle meeldis :)
Liis kirjutas juba samal teemal, mis ma ikka üle kordan. Seda enam, et niikuinii seda fiilingut ma sõnadesse eriti panna ei saa.
Oi, prantsuse keel algas taas! Ikka toosama tore tädi :) Ma olen vist poolearulise mulje jätnud, sest mul on kogu aeg naeratus näol ja kõik tundub nii naljakas. Isegi kui ei ole. Mis ma teha saan, kui tädi nii lõbus inimene on :D Jääb ju keel ka paremini külge, kui sellega meeldivad tunded seostuvad. Paraku selgus, et eelmisest semestrist mäletan ma vähe. Oh jama lugu! Virgaks peab hakkama ja kordama, kordama :)
Muidu erilisi uudiseid pole. Elu ikka veereb omasoodu. Kole külm on siin toas. mul on jälle see kummaline olek, kus kannan kahte kampunit, nägu on palavusest punane, aga käed külmetavad. Kummalised lood selle vereringega...
Loodan, et kevad tuleb varsti :) Näiteks minu sünnipäeval võiks juba kergelt soe olla ja päike võiks paista :) Loota, et lumikellukesed õitseksid on muidugi sürr, aga siiski.... :) Unistused ei peagi alati realistlikud olema...
Selle mõttega lõpetan. Varsti magama. Loodan näha unes midagi ilusat, näiteks unistuste täitumist või lendamist. Sedasama soovin kõigile teistele ka :)
laupäev, veebruar 04, 2006
Laupäev
braavo, kui orginaalne pealkiri. Igatahes ma olen tõesti haigeks jäänud ja toksimata olla ei saa. Kuna mingi rahutus ja paigalpüsimatus mind endiselt vaevab, ei suuda ma vaikselt millelegi keskenduda ja mis nõuaks veel vähem keskendumist kui arvutiekraani jõllitamine :D
Paraku on see ikka võõras arvuti. Oh joy! Mitte mingit garantiid enam. Niisiis pean ma oma rahad kokku ajama ja mingisuguse asjapulga arvutit ravima saama. Mulle aga ei meeldi igasugused asjaajamised. Noh, eks näis. Lõppude lõpuks olen ma tegelikult üsna ükskõikne ka...
Olen Tiina toas. Liis läks oma jeesukese juurde suppi sööma. Noh vähemalt nii ta väitis, mis tegelikult juhtub/juhtus? Jääb vaid oodata Liisi naasemist. Kindlasti ta jagab oma seiklusi minuga.Mina olen täiesti hüljatud. Ma lootsin endalegi meelelahutust leida, kuid too inimene on lihtsalt lootusetu ja...mina temast aru ei saa. Lühidalt: tundub, et ta keeldus.
Aga hommik oli tore :) See algas kella viie paiku kui mina olin ärganud ühe küllaltki magusa une peale (esimest korda bloogi ajaloos jätan selle une enese teada :P) ja Liis ärkas ühe purjakil persooni vibreerivast suhtlemiskutsest (st, talle helistati). Liisile ma muidugi unest rääkisin :) ja oma unevihikusse kirjutaisn ka. Aga vot siia ei kirjuta :P Märksõnadeks on siiski erootika ja khõmm puidust krutsifiks. Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. mainiksin siiski et viimane oli lihtsalt üks põnev pisidetail
Pannkooke tegin ka. Njämm. Siis käisime jalutamas mille tulemusena ostsin ma endale Saladused ja Liis Cosmo. Eile käsime ka jalutamas. Palju lollusi tegi see minu "teinepool" näiteks hüppast ta lumehunnikusse nii, et tagumikuga vastu maad potsatas. See oli nii naljakas, et mul oli oma põie ohjeldamisega raskusi. aga see oli vaid üks detail paljude seas.
Täna ma võimalda ei viitsi, eile olin ekstra tubli, jalad lausa võbisevad all. Lähen parem ajakirju lugema. Lektüür misssugune. Oh, ja teed tasub muidugi ka juua!
Nagu näha, suudan ma jälle edukalt pikalt ja laialt mittemillestki kirjutada. Eks seegi on oskus. Ja eks on siiki ka neid, kes mu juttu loevad. seega ei mingit halamist iseenese arvel. Elu on ilus kõige kiuste. Loodame, et mu salasoovid täituvad ja kõik läheb ainult paremaks.
Musi-musi, kalli- kalli
Paraku on see ikka võõras arvuti. Oh joy! Mitte mingit garantiid enam. Niisiis pean ma oma rahad kokku ajama ja mingisuguse asjapulga arvutit ravima saama. Mulle aga ei meeldi igasugused asjaajamised. Noh, eks näis. Lõppude lõpuks olen ma tegelikult üsna ükskõikne ka...
Olen Tiina toas. Liis läks oma jeesukese juurde suppi sööma. Noh vähemalt nii ta väitis, mis tegelikult juhtub/juhtus? Jääb vaid oodata Liisi naasemist. Kindlasti ta jagab oma seiklusi minuga.Mina olen täiesti hüljatud. Ma lootsin endalegi meelelahutust leida, kuid too inimene on lihtsalt lootusetu ja...mina temast aru ei saa. Lühidalt: tundub, et ta keeldus.
Aga hommik oli tore :) See algas kella viie paiku kui mina olin ärganud ühe küllaltki magusa une peale (esimest korda bloogi ajaloos jätan selle une enese teada :P) ja Liis ärkas ühe purjakil persooni vibreerivast suhtlemiskutsest (st, talle helistati). Liisile ma muidugi unest rääkisin :) ja oma unevihikusse kirjutaisn ka. Aga vot siia ei kirjuta :P Märksõnadeks on siiski erootika ja khõmm puidust krutsifiks. Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. mainiksin siiski et viimane oli lihtsalt üks põnev pisidetail
Pannkooke tegin ka. Njämm. Siis käisime jalutamas mille tulemusena ostsin ma endale Saladused ja Liis Cosmo. Eile käsime ka jalutamas. Palju lollusi tegi see minu "teinepool" näiteks hüppast ta lumehunnikusse nii, et tagumikuga vastu maad potsatas. See oli nii naljakas, et mul oli oma põie ohjeldamisega raskusi. aga see oli vaid üks detail paljude seas.
Täna ma võimalda ei viitsi, eile olin ekstra tubli, jalad lausa võbisevad all. Lähen parem ajakirju lugema. Lektüür misssugune. Oh, ja teed tasub muidugi ka juua!
Nagu näha, suudan ma jälle edukalt pikalt ja laialt mittemillestki kirjutada. Eks seegi on oskus. Ja eks on siiki ka neid, kes mu juttu loevad. seega ei mingit halamist iseenese arvel. Elu on ilus kõige kiuste. Loodame, et mu salasoovid täituvad ja kõik läheb ainult paremaks.
Musi-musi, kalli- kalli
reede, veebruar 03, 2006
Pole halba heata ehk arvuti nüristab inimesi
Pealkirja mõte on siis selles, et ilma pideva juurdepääsuta arvutile on vähemalt minu elu küll paremaks muutunud. (No ma pean end vähemalt nii lohutama) Uurisime Liisiga oma vana ühispäevik-vihikut, saime naerda. Taaselustamisel on ka pingpongimängimise traditsioon. Ja loomulikult tiinapiinad... st, et meiesugused naislontrused astume aga treppidest kaks korrust ülespoole ja passime päeva Tiina juures mööda. Vaatame telekat näiteks :) ja Tiinal pole teha muud kui ainult ohata.... Jube on aga see, et nüüd läks tiina telekas minu arvuti eeskujul kaputti ja....pole põhjust Tiinatki kiusata.... Arvutisse muidugi, aga....
Aga ülbus, oh ülbus. Olime nii julged, et küsisime Tiinalt nädalavahetuseks, mil tema oma Marekit naudib, ta toa võtme, saame siis blooge täiendada. MSN-s istuda ja...minu suur ülesanne on Liisile sünnipäevahommikuks mees leida. Selleks peab reidid jms kohad ju läbi uurima-puurima :D
Huvitav, mida Rahel võiks kingiks tahta...
Aga ülbus, oh ülbus. Olime nii julged, et küsisime Tiinalt nädalavahetuseks, mil tema oma Marekit naudib, ta toa võtme, saame siis blooge täiendada. MSN-s istuda ja...minu suur ülesanne on Liisile sünnipäevahommikuks mees leida. Selleks peab reidid jms kohad ju läbi uurima-puurima :D
Huvitav, mida Rahel võiks kingiks tahta...
kolmapäev, veebruar 01, 2006
niisama....
Midagi võiks ju kirjutada :) Isegi kui mul eriti milleski kirjutada oleks :) Mitte,et mul üldse väga tihti oleks :) Aga mul on vaja veidi aega veeta :) Niisiis:....:):):):):):) (muidugi mõista on see smailide hunnik kunstiline võte, mitte juhuslikkus :):):) )
Uudist pole. Ehk vaid see, et kuuldavasti olevat minu arvuti Liisi puudutusest infarkti saanud (ise ometi nii nooruke :( ) Ehk läbi garantiiremondi suudetakse ta elustada. Veel parem oleks, kui asi lihtsalt selles, et Liis mingi juhtme vms välja tõmbas ja ise sellest aru ei saanud. ta on ju khmm ainult üsna natukene...poliiitiliselt korrektselt väljendudes technologicaly challenged. (mitte et ma ise oluliselt parem oleksin, aga ...)
Kunagi igavusehoos panin sellele va ploogile counteri ka külge. Nüüd on pisitasa külastuste arv juba üle tuhande kasvanud (Jätkem märkimata see, et ilmselt on pooled nendest nn külastustest minu enda kontroll, et kas postitatud tekst tuli õigesti)
See jumalik muusika mida ma oma eelmises postituses mainitud unenäos õigeusu kirikus kuulsin.... See on täiesti olemas. Leidsin selle juhuslikult (või oli see märguanne minu alateadvuselt) ühe plaadi pealt, mida kuulama juhtusin :) Kui see kunagi võimalikuks osutub, äkki panen mp3 ka nalja pärast üles.
Tallinnas sajab lund. Kurat küll. Kogu see aeg, mis ma siin passinud olen, on olnud märg ja lörtsine ja nüüd kus ma hakkan ära sõitma - lumi! Ilus valge paks ja kohev lumi!!! Huvitav, mis ilm Tartus on?
Loen praegu "Triumfikaart"Kolmandik raamatust on läbi. Ka vedada Tartusse kaasa või mitte. Raske on ja lugemist jätkub vaid päevaks või nii, aga pooleli ei taha ju ka jätta....Pealegi mis ma seal Tartus ikka teen ,kui infotehnoloogilised ajaveetmisvõimalused on limiteeritud (natuke saab muidugi Tiinat ära kasutada, kuid siiski...)
Hmm ja uni oli jälle segane. Sõitsin taksoga rahvusraamatukogu juurest sinna, kus ma kunagi võimlemistrennis käisin Seni, kuni maja maha põles. see on rahvusraamatukogu juurest lihtsalt mööda tänavat mäest üles. Seal pidi toimuma mu prantsuse keele tund. Mingi hetk taksojuht peatus ja viskas üsna bravuurikalt tagaistmele külili :S Mina aga hakaksin kõrvalistme pealt autot juhtima. Kobasin gaasi ja pidurit. Teadsin küll, et ka sidur on oluline, kuid mingil kombel sain ilma hakkama. Ja taksist seal tagaistmel õpetas. Mingi hetk tuli ta uuesti juhtima. Jõudsime sinna, kus kunagi see võimla oli olnud. Nüüd haigutas seal tühi plats, lausa väli ja üks väikene puust hütt. Sealsamas minu tund toimuma pidigi. Taksojuhiga läks aga mingiks jutuajamiseks. Ta andis mulel igasugusied sigaretifirma sümboolikaga suveniire...ja ma nägin kuidas saal täitus ja täitus ja....mulle ei jäänudki peaaegu kohta. Trügisin ja leidsin siiki mingi koha (uskumatult palju inimesi) ja siis selgus, et õpetaja pole mitte see, kes
olema peaks, vaid üks tüdruk kes 37. kk-s käis minust aasta vanemas klassis....
Praeguseks ehk aitab mu mölast....
Uudist pole. Ehk vaid see, et kuuldavasti olevat minu arvuti Liisi puudutusest infarkti saanud (ise ometi nii nooruke :( ) Ehk läbi garantiiremondi suudetakse ta elustada. Veel parem oleks, kui asi lihtsalt selles, et Liis mingi juhtme vms välja tõmbas ja ise sellest aru ei saanud. ta on ju khmm ainult üsna natukene...poliiitiliselt korrektselt väljendudes technologicaly challenged. (mitte et ma ise oluliselt parem oleksin, aga ...)
Kunagi igavusehoos panin sellele va ploogile counteri ka külge. Nüüd on pisitasa külastuste arv juba üle tuhande kasvanud (Jätkem märkimata see, et ilmselt on pooled nendest nn külastustest minu enda kontroll, et kas postitatud tekst tuli õigesti)
See jumalik muusika mida ma oma eelmises postituses mainitud unenäos õigeusu kirikus kuulsin.... See on täiesti olemas. Leidsin selle juhuslikult (või oli see märguanne minu alateadvuselt) ühe plaadi pealt, mida kuulama juhtusin :) Kui see kunagi võimalikuks osutub, äkki panen mp3 ka nalja pärast üles.
Tallinnas sajab lund. Kurat küll. Kogu see aeg, mis ma siin passinud olen, on olnud märg ja lörtsine ja nüüd kus ma hakkan ära sõitma - lumi! Ilus valge paks ja kohev lumi!!! Huvitav, mis ilm Tartus on?
Loen praegu "Triumfikaart"Kolmandik raamatust on läbi. Ka vedada Tartusse kaasa või mitte. Raske on ja lugemist jätkub vaid päevaks või nii, aga pooleli ei taha ju ka jätta....Pealegi mis ma seal Tartus ikka teen ,kui infotehnoloogilised ajaveetmisvõimalused on limiteeritud (natuke saab muidugi Tiinat ära kasutada, kuid siiski...)
Hmm ja uni oli jälle segane. Sõitsin taksoga rahvusraamatukogu juurest sinna, kus ma kunagi võimlemistrennis käisin Seni, kuni maja maha põles. see on rahvusraamatukogu juurest lihtsalt mööda tänavat mäest üles. Seal pidi toimuma mu prantsuse keele tund. Mingi hetk taksojuht peatus ja viskas üsna bravuurikalt tagaistmele külili :S Mina aga hakaksin kõrvalistme pealt autot juhtima. Kobasin gaasi ja pidurit. Teadsin küll, et ka sidur on oluline, kuid mingil kombel sain ilma hakkama. Ja taksist seal tagaistmel õpetas. Mingi hetk tuli ta uuesti juhtima. Jõudsime sinna, kus kunagi see võimla oli olnud. Nüüd haigutas seal tühi plats, lausa väli ja üks väikene puust hütt. Sealsamas minu tund toimuma pidigi. Taksojuhiga läks aga mingiks jutuajamiseks. Ta andis mulel igasugusied sigaretifirma sümboolikaga suveniire...ja ma nägin kuidas saal täitus ja täitus ja....mulle ei jäänudki peaaegu kohta. Trügisin ja leidsin siiki mingi koha (uskumatult palju inimesi) ja siis selgus, et õpetaja pole mitte see, kes
olema peaks, vaid üks tüdruk kes 37. kk-s käis minust aasta vanemas klassis....
Praeguseks ehk aitab mu mölast....
esmaspäev, jaanuar 30, 2006
Nüüd olen ma siis piisavalt puhanud. ma arvan, et mu vaimne ülekurnatus on enam-vähem taandunud. Vaim on veel natuke haige, aga mitte enam nii hullult kui enne. Füüsilisega nii hästi ei ole. Kurgu tervis aina kehveneb. Rögisen nagu eluaegne nikotiinik. Unitõbi on kah kallal. Eile näiteks läksin tukastama kell seitse ja avastastin ehmatusega, et magasin lausa poole üheteistkümneni. Ega siis muud kui hambapesu ja kostüümivahetus, ja magasin edasi :)
Nägin põnevaid unenägusid. Magasin niikaua, et stoorid kadusid ära, kuid siiski põnev. Esiteks olin ma mingine tegelane 1930ndate lõpus. president Pätsi nägin ja puha. Aga tegelikult see polnud päris Päts, vaid hoopis mingi kõhna näo ja kitsehabemega mees. Ütlesin seda tallegi, aga tema küsis kas ma üldse olen Pätsi näinud, et tean öelda milline ta välja näeb. Mina väitsin, et olen teda piltidelt näinud. Liba-Pätse see igatahes oli. Mingi sõda, ilmselt nõuka okupatsiooni algus oli. sellest ka see vale president. Mingisugsed koduprobleemid olid mul vist lisaks sellisele punastele "ohtlikuna" olemisele veel. Põgenesin balansseerides mööda trossi, mis oli kinnitatud kadrioru lossi ja väikese vene õigeusukiriku vahele.
See kirik oli unenäo ilusaim osa. Kogu sisemus oli täidetud küünalde ja troopiliste taimedega. Peale selel , hoolimata, et kirik oli inimtühi, lauldi seal jumalikult kõlavaid meloodiaid. Peale minu tulid kirikusse veel üks poiss ja üks tüdruk.. Täpselt samasuguses situatsioonis põgenikud. Me teadsime, et meile tullakse järgi, meil polnud kuhugi peituda, aga üks hetk tekkis kiriku seina mingisugune topeltuks ja me olime päästetud :)
Järgmine uni algas sellega, et mu ema oli tõlkinud inglise keelest mingi kuulsa psühholoogi populaarsed teosed "Hüpnoos" ja "Uni", ja ta pidas nende raamatute põhjal samanimelisi loengukursusi. Millegipärast ma osalesin "Une" loengutes. Õigupoolest minujaoks ju põnev teema :) Naljakas on aga see et esimeses loengus me tegelesime hoopis luuleanalüüsiga. Võtsime ette mingi värsi, mis algas ülevalt, ja mille me pidime lõpetama madalas stiilis :D Niisiis tuli välja midagi sellist: ta kukkus tähtede kõrgustelt alla, kaotades oma unistused...ja sellepärast hakkas ta rakvere seenekasvatajaks.
Kolmas uni oli ka, aga seda ma eriti ei mäleta. See seines selles et tädi kinkis mulle fotoka ja me käisime kolmekesi, mina, tema, ema, kuskil reisimas.
Kui te veel lugeda viitsite, siis kirjutan edasi. Nüüd reaalsematel teemadel :D Hmmm... päris ausalt öeldes olen ma siin Tallinnas lihtsalt oma elu maha magamas. Aga tore on. Selline laisklemine mõjub hästi. Mite küll kogu aeg, sest erinevalt liisist kell on hinges õnneuss, häirib mind mingine kuri tegeleane, kes muserdab mind. Selleks, et temast vabaneda, käsin metsas jalutamas.
Uitasin ligi kaks tundi Sütiste metsas ja tegelikult seal nõnda üksi käies hakkas parem küll. Mõtlesin igasuguseid tobedaid mõtteid ja sain natukeseks õnnelikuks. Ööklubis käisin ka. Helika ja Maritiga. Täitsa lõbus oli :) Siis tädi sünna puhul bowlingus ja pubis suurel söömal. Selline see elu ongi olnud. Vaikselt hakkab siiski igavaks muutuma. Oleks vaja hakata tartusse sõitmise peale mõtlema :)
Nägin põnevaid unenägusid. Magasin niikaua, et stoorid kadusid ära, kuid siiski põnev. Esiteks olin ma mingine tegelane 1930ndate lõpus. president Pätsi nägin ja puha. Aga tegelikult see polnud päris Päts, vaid hoopis mingi kõhna näo ja kitsehabemega mees. Ütlesin seda tallegi, aga tema küsis kas ma üldse olen Pätsi näinud, et tean öelda milline ta välja näeb. Mina väitsin, et olen teda piltidelt näinud. Liba-Pätse see igatahes oli. Mingi sõda, ilmselt nõuka okupatsiooni algus oli. sellest ka see vale president. Mingisugsed koduprobleemid olid mul vist lisaks sellisele punastele "ohtlikuna" olemisele veel. Põgenesin balansseerides mööda trossi, mis oli kinnitatud kadrioru lossi ja väikese vene õigeusukiriku vahele.
See kirik oli unenäo ilusaim osa. Kogu sisemus oli täidetud küünalde ja troopiliste taimedega. Peale selel , hoolimata, et kirik oli inimtühi, lauldi seal jumalikult kõlavaid meloodiaid. Peale minu tulid kirikusse veel üks poiss ja üks tüdruk.. Täpselt samasuguses situatsioonis põgenikud. Me teadsime, et meile tullakse järgi, meil polnud kuhugi peituda, aga üks hetk tekkis kiriku seina mingisugune topeltuks ja me olime päästetud :)
Järgmine uni algas sellega, et mu ema oli tõlkinud inglise keelest mingi kuulsa psühholoogi populaarsed teosed "Hüpnoos" ja "Uni", ja ta pidas nende raamatute põhjal samanimelisi loengukursusi. Millegipärast ma osalesin "Une" loengutes. Õigupoolest minujaoks ju põnev teema :) Naljakas on aga see et esimeses loengus me tegelesime hoopis luuleanalüüsiga. Võtsime ette mingi värsi, mis algas ülevalt, ja mille me pidime lõpetama madalas stiilis :D Niisiis tuli välja midagi sellist: ta kukkus tähtede kõrgustelt alla, kaotades oma unistused...ja sellepärast hakkas ta rakvere seenekasvatajaks.
Kolmas uni oli ka, aga seda ma eriti ei mäleta. See seines selles et tädi kinkis mulle fotoka ja me käisime kolmekesi, mina, tema, ema, kuskil reisimas.
Kui te veel lugeda viitsite, siis kirjutan edasi. Nüüd reaalsematel teemadel :D Hmmm... päris ausalt öeldes olen ma siin Tallinnas lihtsalt oma elu maha magamas. Aga tore on. Selline laisklemine mõjub hästi. Mite küll kogu aeg, sest erinevalt liisist kell on hinges õnneuss, häirib mind mingine kuri tegeleane, kes muserdab mind. Selleks, et temast vabaneda, käsin metsas jalutamas.
Uitasin ligi kaks tundi Sütiste metsas ja tegelikult seal nõnda üksi käies hakkas parem küll. Mõtlesin igasuguseid tobedaid mõtteid ja sain natukeseks õnnelikuks. Ööklubis käisin ka. Helika ja Maritiga. Täitsa lõbus oli :) Siis tädi sünna puhul bowlingus ja pubis suurel söömal. Selline see elu ongi olnud. Vaikselt hakkab siiski igavaks muutuma. Oleks vaja hakata tartusse sõitmise peale mõtlema :)
neljapäev, jaanuar 26, 2006
fantaasia missugune
Täna nägin ma unes, et mul oli abikaasaks Voltaire ja loomulikult pidin ma oma abikaasa kohuseid täitma.
Ma ei tea kas see juhtus enne või peale seda, kui olin järjekordselt Undi antiikkirjanduse eksamit tegemas, kusjuures see oli antiikkirjanduse eksami teine osa, küsimused olid kõik nii imeliud,et ma ei osanud ühelegi neist vastata. Vähemalt oli mul ilus paberileht, päisesse oli trükitud mustvalgelt mingisugune kunstiteos.....
Ma ei tea kas see juhtus enne või peale seda, kui olin järjekordselt Undi antiikkirjanduse eksamit tegemas, kusjuures see oli antiikkirjanduse eksami teine osa, küsimused olid kõik nii imeliud,et ma ei osanud ühelegi neist vastata. Vähemalt oli mul ilus paberileht, päisesse oli trükitud mustvalgelt mingisugune kunstiteos.....
kolmapäev, jaanuar 25, 2006
homme hakkan heaks
Kuna siinsetes ruumides valitseb harjumatu, lausa painav vaikus (säutsuv krissu läks ju ära :D), tunnen ma igavust ja...mis võiks mind paremini lõbustada kui blogimine.
Rääkida on paljust, aga loomulikult on kõik seotud minu enda isikuga :)
Minu unenäod. Ameerikas käik ja lendamine. Loodan, et läheb täide, nagu mõnede unedega on juhtunud (näiteks kahjuks uni sellest, kuidas mu vast keemilises käinud mantel plekke täis sai, läks täide) >Reisimist ju mulle selleks aastaks lubati :) Lendamisega on veidi teine lugu. Seda mida nägin reaalselt vist kogeda ei saa, seda enam teeb rõõmu, et üle pika aja sellega unes jälle tegelda sain .
igaüks lendab erinevalt...mina olen vertikaalses asendis uumbes kahe meetri kõrgusel õhus ja läbin vahemaid ülikiiresti, ülikergesti.
Kummaline on muidugi see, et lendamine seostub tavaliselt rõõmuga ha heaoluga, mina nägin seda und nüüd, kus mind valdab kerge eiteakust ilmunud depressioon. ja depressiooni põhjus on veel eriti jabur. Nimelt ajab mind masendusse see, et lähedased inimesed käituvad täpselt nii nagu neist teatud olukordadest oodata võiks, aga mis mulle kunagi eriti meeldinud pole. Paraku pole ma piisavalt loll, et sellest marru minna. Kannatama pean, sest tean kui nõme on sellise asja pärast põdeda. Ühesõnaga kogu häda seineb selles, et mul ei jää muud üle kui inimestega ja olukordadega leppida.
täna olen ma tubli olnud. Nimelt võtsin ma ette suurkoristuse oma toas. Hävitasin massiliselt paljunenud paberprahti ja tühjendasin kappi, et leida riideid, mida Emma poodi viia (muide soovitan teil kõigil esemetega mis kasutuskõlblikud, aga mida te enam ei vaja nii teha. Emma pood asub mulla tänaval mööblimaja läheduses. Vastu võetakse peaaegu kõike :)) Voodi alt pidin otsima Krissu kaotatud SIM kaarti. Seda ma ei leidnud. Leidsin hoopiski kellegi ripsmetushi ja shokolaadi :D
Hiljem ma üritasin maalida. Kunsti ei sündinud, käkid vaid. kuid akrüülvärvide lõhnast sain loomingulise kaifi kätte :d Tegelikult pea valutab. Nüüd varsti-varsti lähen lugema vastsoetatud Terri Pracheti raamatut,seekord "Õed võõrsil" Söön Krissu kohukesi ja jäätist.
Homme hakkan heaks ning üritan jätkata vahepeal poolelijäänud ilusate jalgade projektiga. Tselluliit on kuidagi vohama hakanud ja liigutamine aitab ju masenduse vastu kaa...:)))))
Rääkida on paljust, aga loomulikult on kõik seotud minu enda isikuga :)
Minu unenäod. Ameerikas käik ja lendamine. Loodan, et läheb täide, nagu mõnede unedega on juhtunud (näiteks kahjuks uni sellest, kuidas mu vast keemilises käinud mantel plekke täis sai, läks täide) >Reisimist ju mulle selleks aastaks lubati :) Lendamisega on veidi teine lugu. Seda mida nägin reaalselt vist kogeda ei saa, seda enam teeb rõõmu, et üle pika aja sellega unes jälle tegelda sain .
igaüks lendab erinevalt...mina olen vertikaalses asendis uumbes kahe meetri kõrgusel õhus ja läbin vahemaid ülikiiresti, ülikergesti.
Kummaline on muidugi see, et lendamine seostub tavaliselt rõõmuga ha heaoluga, mina nägin seda und nüüd, kus mind valdab kerge eiteakust ilmunud depressioon. ja depressiooni põhjus on veel eriti jabur. Nimelt ajab mind masendusse see, et lähedased inimesed käituvad täpselt nii nagu neist teatud olukordadest oodata võiks, aga mis mulle kunagi eriti meeldinud pole. Paraku pole ma piisavalt loll, et sellest marru minna. Kannatama pean, sest tean kui nõme on sellise asja pärast põdeda. Ühesõnaga kogu häda seineb selles, et mul ei jää muud üle kui inimestega ja olukordadega leppida.
täna olen ma tubli olnud. Nimelt võtsin ma ette suurkoristuse oma toas. Hävitasin massiliselt paljunenud paberprahti ja tühjendasin kappi, et leida riideid, mida Emma poodi viia (muide soovitan teil kõigil esemetega mis kasutuskõlblikud, aga mida te enam ei vaja nii teha. Emma pood asub mulla tänaval mööblimaja läheduses. Vastu võetakse peaaegu kõike :)) Voodi alt pidin otsima Krissu kaotatud SIM kaarti. Seda ma ei leidnud. Leidsin hoopiski kellegi ripsmetushi ja shokolaadi :D
Hiljem ma üritasin maalida. Kunsti ei sündinud, käkid vaid. kuid akrüülvärvide lõhnast sain loomingulise kaifi kätte :d Tegelikult pea valutab. Nüüd varsti-varsti lähen lugema vastsoetatud Terri Pracheti raamatut,seekord "Õed võõrsil" Söön Krissu kohukesi ja jäätist.
Homme hakkan heaks ning üritan jätkata vahepeal poolelijäänud ilusate jalgade projektiga. Tselluliit on kuidagi vohama hakanud ja liigutamine aitab ju masenduse vastu kaa...:)))))
kauge külaline
Krissu käiski siin! :) Kahjuks suutis ta valida kõige külmema aja, ometi hoolimata sellest, et ta on juba Iirimaa sooja kliimaga ära harjunud, pidas ta hästi vastu :) Muidugi me siiski ei käinud väljas rohkem kui vaja. Pigem "säutsusime" , nagu mu emme seeda nimetas, köögis. Jõime vaikselt alkoholi ja...põnev oli :) Pisarad ja naer läbisegi- selline see etanooli toime on :)
Kui kodused tegevused välja arvata, siis käisime veel piljardit mängimas, Laura tuli ka kusjuures. ma ei tea kuidas teistega, aga minu jaoks kujunes värviliste kuulikeste auku ajamistest põnevamaks Laura digifotokaga tegelemine :) Loodetavasti saadab ta varsti need pildid mullegi. Siis on naeru ja meenutusi kuipalju.
Ja järsku tuli kellelgi idee minna Panoraami. Õnneks suurem enamus olid väsimusest ja veidi kehvast enesetundest hoolimata minejad. (Nõrgimad langesid välja :P) Suur oli aga üllatus nähes, et Panoraamis oli peale meie veel kolm inimest :D Noh, ega see meid ei heidutanud. Ronisime karjakesi WC-sse ja poseerisime digika ees kondoomiaparaadi ja hiigelsuure wc-paberirulliga. itsitamist oli nii palju, et töötajapreili pidi kontrollima, ega ma seal kanepit ei tarbi.
Kuigi tantsupõrand täitsa tühi, läksime tantsima. Meie pole ju häbelikud :) Ja varsti varsti voolas kluppi inimesi juurde. Mitte just palju , aga piisavalt, et olukord veelgi lõbusamaks läheks. Helika hankis mingi tüübi kellele eputada, Krissu jõudis niikaugele, et me pidime küsima "kas sa oled ikka kindel, et tead, mis teed" Laura tüüp isegi võttsi järgmisel päeval temaga ühendust(noh, helika oma ka) ja ainult mina sain nautida ühe-õhtu lõbusid tantsides tulevase abielumehega. Kusjuures meid kahte ümbritesid tema sõbrad nii et tants omandas kergelt orgialaadsed elemendid. Jälle nalja nii palju
Siis mängisime kodus Aliast ja nautisime niisma seltskonda. Krissu käis jälle hoolega ostlemas. Kohver muidugi ületas jälle 20kg piiri, aga õnneks tal vedas nii et juurde maksma ei pidanud.
tegelikult kõike mis juhtus õigesti kirjeldada ei saagi. Aeg läks kiiresti,sest oli lõbus. Palju plaanitut jäi tegemata, aga küll jõuab järgmine kord :)
Ja suur tänu sulle krissuke meie jaoks kaasatoodud nänni eest :) Muidugi veel suurem tänu selle energia ja lõbususe eest.
Kui kodused tegevused välja arvata, siis käisime veel piljardit mängimas, Laura tuli ka kusjuures. ma ei tea kuidas teistega, aga minu jaoks kujunes värviliste kuulikeste auku ajamistest põnevamaks Laura digifotokaga tegelemine :) Loodetavasti saadab ta varsti need pildid mullegi. Siis on naeru ja meenutusi kuipalju.
Ja järsku tuli kellelgi idee minna Panoraami. Õnneks suurem enamus olid väsimusest ja veidi kehvast enesetundest hoolimata minejad. (Nõrgimad langesid välja :P) Suur oli aga üllatus nähes, et Panoraamis oli peale meie veel kolm inimest :D Noh, ega see meid ei heidutanud. Ronisime karjakesi WC-sse ja poseerisime digika ees kondoomiaparaadi ja hiigelsuure wc-paberirulliga. itsitamist oli nii palju, et töötajapreili pidi kontrollima, ega ma seal kanepit ei tarbi.
Kuigi tantsupõrand täitsa tühi, läksime tantsima. Meie pole ju häbelikud :) Ja varsti varsti voolas kluppi inimesi juurde. Mitte just palju , aga piisavalt, et olukord veelgi lõbusamaks läheks. Helika hankis mingi tüübi kellele eputada, Krissu jõudis niikaugele, et me pidime küsima "kas sa oled ikka kindel, et tead, mis teed" Laura tüüp isegi võttsi järgmisel päeval temaga ühendust(noh, helika oma ka) ja ainult mina sain nautida ühe-õhtu lõbusid tantsides tulevase abielumehega. Kusjuures meid kahte ümbritesid tema sõbrad nii et tants omandas kergelt orgialaadsed elemendid. Jälle nalja nii palju
Siis mängisime kodus Aliast ja nautisime niisma seltskonda. Krissu käis jälle hoolega ostlemas. Kohver muidugi ületas jälle 20kg piiri, aga õnneks tal vedas nii et juurde maksma ei pidanud.
tegelikult kõike mis juhtus õigesti kirjeldada ei saagi. Aeg läks kiiresti,sest oli lõbus. Palju plaanitut jäi tegemata, aga küll jõuab järgmine kord :)
Ja suur tänu sulle krissuke meie jaoks kaasatoodud nänni eest :) Muidugi veel suurem tänu selle energia ja lõbususe eest.
neljapäev, jaanuar 19, 2006
Uuk
Sain oma käkid valmis. 10 lk pole üldse raske kirjutada, kui venitad, paigutad ja sõrendad :)
Nüüd tunnen ennast jälle inimesena. Kui välja arvata, see et otsin jälle vale šampooni ja peanahk sügeleb
Üle pika aja on lootust korralikult magada. Lähen koju.
õgin hästi palju ja unustan kõik vaimse. Uuuukk!!!
Nüüd tunnen ennast jälle inimesena. Kui välja arvata, see et otsin jälle vale šampooni ja peanahk sügeleb
Üle pika aja on lootust korralikult magada. Lähen koju.
õgin hästi palju ja unustan kõik vaimse. Uuuukk!!!
kolmapäev, jaanuar 18, 2006
pealkirjata
Tegelikult nii väga midagi kirjutada polegi, vaevlen oma esseede käes ikka. Progress muidugi on: tähtaeg pole mitte homme, nagu tavaliselt, vaid alles reedel, halleluuja. Aga...see tähendab,et pinge pole nii suur ja vajadus kõrvaliste asjadega tegelda on seda suurem. Vingumine, nagu jube enne öeldud on tore. Kräuuu..mjäuuuu...äää....vääks...kääks...nuuks...ööööääääää!!! Ma ei taha, ma ei taaahaaaaa!
Aga muidu on tore, Liis tuli tagasi, mina hakkasin hüplema ja verbaalselt muutusin ka kohe väga aktiivseks. Nüüd saab jälle nalja :) ja hästi palju kubemenalju ja lausa kubefilosoofiat kah :)
Me oleme oma kooselus jõudnud juba uuele tasemele: alastus pole enam tabu :D Nii oleme kokku leppinud, et vähemalt öösiti oma tekkide all oleme alasti (see on ju parim viis magada) ja pimedas kiljatades iseenda ilu varjata eu püüa. Hommikuti, karmis päevavalguses on muidugi toimunud kainenemine ja alastus pole enam loomulik :D
Unes pole ma enam ammu miskit stoorit näinud. Tänane uni oli segu näitlejaks olemisest mingis mahajäetud nõukogude hotellis ja nõiakunstist Kaunase katedraalis. Liisi unenägusid kohe kuidagi üle ei löö ;)
Ilm on väga väga ilus. Päike paistab ja puha :) Aga ainult aknast. Tuul on nii hirmus, et mina keeldun välja minemast. Noh ,enne õhtut...täna peab ju ometi viimaks lõbutsema kah. nii, et üks klubisseminek on küll ees....
Aga muidu on tore, Liis tuli tagasi, mina hakkasin hüplema ja verbaalselt muutusin ka kohe väga aktiivseks. Nüüd saab jälle nalja :) ja hästi palju kubemenalju ja lausa kubefilosoofiat kah :)
Me oleme oma kooselus jõudnud juba uuele tasemele: alastus pole enam tabu :D Nii oleme kokku leppinud, et vähemalt öösiti oma tekkide all oleme alasti (see on ju parim viis magada) ja pimedas kiljatades iseenda ilu varjata eu püüa. Hommikuti, karmis päevavalguses on muidugi toimunud kainenemine ja alastus pole enam loomulik :D
Unes pole ma enam ammu miskit stoorit näinud. Tänane uni oli segu näitlejaks olemisest mingis mahajäetud nõukogude hotellis ja nõiakunstist Kaunase katedraalis. Liisi unenägusid kohe kuidagi üle ei löö ;)
Ilm on väga väga ilus. Päike paistab ja puha :) Aga ainult aknast. Tuul on nii hirmus, et mina keeldun välja minemast. Noh ,enne õhtut...täna peab ju ometi viimaks lõbutsema kah. nii, et üks klubisseminek on küll ees....
teisipäev, jaanuar 17, 2006
Gabrielle
Kuigi ma telekat ei oma ja sellest sarjast miskit, ei tea pidin ma ikkagi testi tegema. Oh, et ometi saaks põgeneda Montesquieu eest....
Kuradike says:
palun ... ütle siis mulle ka kes sa oled
Greta says:
ok
Greta says:
gabrielle
Kuradike says:
ei ole võimalik
Kuradike:
Gabrielle on nagu Laura
Greta says:
Gabrielle loobus modelli-karjäärist, et nautida elu miljonäri seksika ja luksusejanuse elukaaslasena. Loomult veidi litsakas Gabrielle alustab ohtlikku armuafääri 17-aastase aednikupoisiga…
Kuradike says:
noojah
Kuradike says:
nüüd me siis teame miks su viimane postitus beibelik oli
m.o.t.t.
kas tõesti metamorfoos täies hoos?
Oh, see oli lihtsalt vahepala
nüüd oh Montesquieu Montesquieu, mu unistuste satiirik, ma naasen su surematu teose analüüsi juurde...
esmaspäev, jaanuar 16, 2006
Käisin äsja dušši all, nüüd istun siin arvuti ees, ihukatteks vaid üks mõnus pehme puhtas tekikotis tekk. Käed on paljad ja selg samuti. Ja minust paremal on peegel. Loomulikul ma kiikan sinnapoole :) Tegelikult on võimlemisprojektist kasu olnud küll. Vähemalt vaimselt. Tundungi enesele nii ilusana :P Tiina muidugi söötis mulle sisse suure hulga jäätist, ikkagi olen ilus. Ja otseloomulikult aina ilusamaks lähen. Tunneksin nii isegi, kui ainukesena seda arvaksin. Veel parem on, et ka teised mu ilu tunnustavad.
Edevus on edasiviiv jõud. Niisiis, las see postitus siin oma beibelikkusest hoolimata olla.
Edevus on edasiviiv jõud. Niisiis, las see postitus siin oma beibelikkusest hoolimata olla.
laupäev, jaanuar 14, 2006
iseendaga kahekesi
Ma pole ju harjunud üksi olema. Lõppude lõpuks on mul toakaaslane kes oma olemasolust tahes-tahtmata märku annab (täpselt samamoodi nagu mina temalegi) Aga nüüd olen üksi. Eile veel Tiina, aga täna täitsa üksi.
Võtab aega, et ümberlülituda. Pool päeva passisin niisama, võimetu ükskõik millise tegevuse jaoks.
Üks hetk ma õnneks suutsin vähealt lugeda. Ukerdasin aknalauale padjakese, tee ja raamatuga. Vaatasin maailma teiselpool aknaklaasi. Koledast ilmast hoolimata nii ilus oli. Ja värske õhk kaa!
Päris täiuslik kõik veel polnud, aga ma läksin poodi. Ostsin küünlaid ja jäätist.
Teel kogesin veel seda eufooriat, mis mind vahel tabab. Õnnetunne. Põhjuseta ja põhjendamatu. Imekaunis õhtu ja miski seda rikkuda ei saa. Ebakindlus elu suhtes on tagaplaanil, ei häiri helisõda trance'i kuulava naabriga ega ka see, et keegi on külmikust varastanud mu pelmeenid.
Küünlad põlevad, jäätis keele peal on magus ja...
homme olen natukene parem inimene, kui täna.
Muide, ka vaade, mis aknast avaneb on imeilus...
Lucky to be alive
Võtab aega, et ümberlülituda. Pool päeva passisin niisama, võimetu ükskõik millise tegevuse jaoks.
Üks hetk ma õnneks suutsin vähealt lugeda. Ukerdasin aknalauale padjakese, tee ja raamatuga. Vaatasin maailma teiselpool aknaklaasi. Koledast ilmast hoolimata nii ilus oli. Ja värske õhk kaa!
Päris täiuslik kõik veel polnud, aga ma läksin poodi. Ostsin küünlaid ja jäätist.
Teel kogesin veel seda eufooriat, mis mind vahel tabab. Õnnetunne. Põhjuseta ja põhjendamatu. Imekaunis õhtu ja miski seda rikkuda ei saa. Ebakindlus elu suhtes on tagaplaanil, ei häiri helisõda trance'i kuulava naabriga ega ka see, et keegi on külmikust varastanud mu pelmeenid.
Küünlad põlevad, jäätis keele peal on magus ja...
homme olen natukene parem inimene, kui täna.
Muide, ka vaade, mis aknast avaneb on imeilus...
Lucky to be alive
neljapäev, jaanuar 12, 2006
Keine panik
Viimane eksam homme, siis veel esseed ja saan jälle oma normaalsesse elujaatavasse ja relaxed ellu tagasi pöörduda. Ma virisesin eelmine sess siin ploogis neil eksamiteemadel liialt palju. Seekord püüdsin end tagasi hoida aga ikkagi: AAAaaaaaaarrrrrgggggggghhhhhhhhhhhh!
Iiveldama ajab kogu see info, mida pean oskama, mis määrab minu keskmise hinde ja minu järgmise semestri õppetoetuse saamise võimaluse.
Tahaks olla poolearuline, kellele kogu sess üle jõu käib. See oleks hea vabandus. Ma lihtsalt ei suuda.
Häda on selles, et suudan küll. Mul pole mitte mingit vabandust. Lihtsalt see enesepiitsutamine on räpane ülesanne.
Hästi, lähen üritan saada inimeseks. Prääniku asemel haukan õuna ja küll ma hakkama saan. Saan kindlasti, aga protsess on jube
Iiveldama ajab kogu see info, mida pean oskama, mis määrab minu keskmise hinde ja minu järgmise semestri õppetoetuse saamise võimaluse.
Tahaks olla poolearuline, kellele kogu sess üle jõu käib. See oleks hea vabandus. Ma lihtsalt ei suuda.
Häda on selles, et suudan küll. Mul pole mitte mingit vabandust. Lihtsalt see enesepiitsutamine on räpane ülesanne.
Hästi, lähen üritan saada inimeseks. Prääniku asemel haukan õuna ja küll ma hakkama saan. Saan kindlasti, aga protsess on jube
teisipäev, jaanuar 10, 2006
PMS ja vingumine
Mitte, et mul nii väga miskit öelda olekas, aga eelmine post oli nii ajuvaba ju mulle endalegi arusaamatu, et see tuleb kuidagi allapoole "lükata". Vähemalt natukene silma alt ära :)
Nii, mis siis öelda? Tiina juures käisime taas filme vaatamas. Seekord komme ei õginud, äkki Tiina sai aru, et ei tasu pakkuda. Me söömegi kõik ära :)
Seekord taas üks nunnu film: Laws of Attraction. Ma ju tean niisuguseid filme. Tavaliselt jätavad need mu täiesti külmaks aga mina oma PMS-ga saavutasin laua seisundi lovesick. ÖÖk! Ja siis ma vajasin muidugi kartulikõrpse kah. Õnneks minu "ilusad jalad" on raudkindlad ja mingisugune rämps neid ei riku :)
Mis puutub meie projekti, siis mingil määral on edu ka märgata. Minimaalselt muidugi, kuid siiski.
Lovesick olen ma muidu ka. Masohistlik enesepiinamine annab märku, et olen elus. Seega tuleb ihaleda jobusid ja mölkuseid :) (tegelikult on ta hea, eksole)
Vingumine on mulle ka hakanud viimasel ajal rohkem meeldima, kui kombeks. Just nimelt sellin viljatu vingumine. Piiksun ja piiksun , aga midagi ette ka ei võta :) Mõnna. Vahetevahel vilgatab juba ekistentsiaalne kriis. Milleks ma üldse olen? Eksamite süü muidugi. Neist on mul aga nii ükskõik, et...
Lõpetuseks midagi positiivset? Õnneks ei läinud need külma ja lumevaese talve ennustused täppi. Vähemalt siin Tartus on küll tõeline talvemuinasjutt paksu lumega ja suurte jääpurikatega. Hiljuti nägin ma lausa leevikesi (viimati eitea millal) nad olid lihtsalt ilisad aga lumega kaetud puuokste vahelt tundusid nende punased kõhukesed veel eriti ilusad ja nad piiksusid ka väga armsalt :)
Nii, mis siis öelda? Tiina juures käisime taas filme vaatamas. Seekord komme ei õginud, äkki Tiina sai aru, et ei tasu pakkuda. Me söömegi kõik ära :)
Seekord taas üks nunnu film: Laws of Attraction. Ma ju tean niisuguseid filme. Tavaliselt jätavad need mu täiesti külmaks aga mina oma PMS-ga saavutasin laua seisundi lovesick. ÖÖk! Ja siis ma vajasin muidugi kartulikõrpse kah. Õnneks minu "ilusad jalad" on raudkindlad ja mingisugune rämps neid ei riku :)
Mis puutub meie projekti, siis mingil määral on edu ka märgata. Minimaalselt muidugi, kuid siiski.
Lovesick olen ma muidu ka. Masohistlik enesepiinamine annab märku, et olen elus. Seega tuleb ihaleda jobusid ja mölkuseid :) (tegelikult on ta hea, eksole)
Vingumine on mulle ka hakanud viimasel ajal rohkem meeldima, kui kombeks. Just nimelt sellin viljatu vingumine. Piiksun ja piiksun , aga midagi ette ka ei võta :) Mõnna. Vahetevahel vilgatab juba ekistentsiaalne kriis. Milleks ma üldse olen? Eksamite süü muidugi. Neist on mul aga nii ükskõik, et...
Lõpetuseks midagi positiivset? Õnneks ei läinud need külma ja lumevaese talve ennustused täppi. Vähemalt siin Tartus on küll tõeline talvemuinasjutt paksu lumega ja suurte jääpurikatega. Hiljuti nägin ma lausa leevikesi (viimati eitea millal) nad olid lihtsalt ilisad aga lumega kaetud puuokste vahelt tundusid nende punased kõhukesed veel eriti ilusad ja nad piiksusid ka väga armsalt :)
reede, jaanuar 06, 2006
ood minu ilule :)
Käisin äsja dušši all, nüüd istun siin arvuti ees, ihukatteks vaid üks mõnus pehme puhtas tekikotis tekk. Käed on paljad ja selg samuti. Ja minust paremal on peegel. Loomulikul ma kiikan sinnapoole :) Tegelikult on võimlemisprojektist kasu olnud küll. Vähemalt vaimselt. Tundungi enesele nii ilusana :P Tiina muidugi söötis mulle sisse huiku jäätist, ikkagi olen ilus. Ja otseloomulikult aina ilusamaks lähen. Tunneksin nii isegi, kui ainukesena seda arvaksin. Veel parem on, et ka teised mu ilu tunnustavad.
Edevus on edasiviiv jõud. Niisiis, las see postitus siin oma beibelikkusest hoolimata olla.
Edevus on edasiviiv jõud. Niisiis, las see postitus siin oma beibelikkusest hoolimata olla.
kassiõhtu
Kestab hobusejaanuar, aga täna on kassiõhtu. Miau.Väikesed naljad MSN-s viisid selleni, et toimus metamorfoos ja minust sai kass-inimene. Ja ma olen nii edev. Vaadake ilmarahvas :) Vähemalt Liis ütles, et ilus on :) Kurr!
Muidu oli tänane päev pooleldi õppimine, pooleldi Tiina juures olemine. Natuke seda tobedat zuuma-mängu kah. Igatahes Tiina va rikkur ostis teleka ja dvd-mängija kah veel. Vahtisime eriti mõttetut filmi nimega Elektra ja siis sihukest nunnut filmi nagu A Lot Like Love. Ja õgisime Tiina komme. Nüüd on meil Liisiga kergelt paha olla. Ilusad jalad tulevad ikkagi!
Nii, mis veel? Täna ma ei skoori. See on minu ja Liisi siseringi nali, aga las ta olla ikka siin bloogis. Siis saja aasta pärast on hea mõistatada, mida ma selle all täpselt mõtlesin. Muidu, sama sõnumiga laul oli ka hiljuti raadios, aga see pole päris see, millest mina mõtlesin :D
Homme on eksam aga mul on tegelikult kah suva-suva-suva. Tegelikult pole aga apaatia on küll. Pea valutab ja silmade ees jooksevad ainult Zuma-mängu kirevavärvilised mummud. Pfffff!
Nii, mõtlesime sellest ka, et kuidas Krissut lennujaamas vastu võtta. Aga kuna ka tema seda loeb, ei saa ju üllatust rikkuda. Ui, tahaks küll!
ja minu sünnipäevani on jäänud päev vähem kui kaks kuud. Siis saan ma vanaks inimeseks ja vähemalt proovima käituda daamilikult ja "küpse" inimesena. Tegelikult: no way! Olen igavesti ajatu jabur-käkk:D Küll on tore!
Oh pühapäev oh pühapäev.... Liis tahab mulle minna Kitekati ostma, aga mina eelistaksin KitKati(shokolaadi see tähendab...)Ja nüüd minu sõnamulin lõppeb.
FIN
täname kannatlikke lugejaid
mina ja mu kass-alter-ego
bgjoprehjphjprwgjbymrjghop!
(täna ma ei skoori, mitte valesti mõista)
keegi ei saa aru, aga polegi vaja:)
hobusejaanuar
Tiina tuli kord meile ja märkas minu uut, taas kenade lakkade ja sabadega neljajalgsete kalendrit. "Kas teil on alati hobusejaanuar?" küsis ta. "Alati ei ole, aga praegu küll jah."
Selline tore lugu. Põnevaid sõnu ja väljendeid neid siseringi nalju sünni iga päev. Hobusejaanuar on aga üsna hea iseloomustus kogu meie siinsele elule. Seda juhul kui võrrelda hobusejaanuarit hobuseunenäoga. Veidi veider, kummaline, kohutavalt naljakas eksistents. Palju jaburaid kuid naljakaid mõtteid ja tegusid :)
Praegu on meil käsil kiirprojekt Ilusad Jalad. Peame oma 20. jaanuaril saabuva kauni väliskülalise jaoks olema tippvormis.
Kõik on väga lihtne: tuleb lihtsalt pidevalt korrutada mantrat ilusadjaladilusadjaladilusadjaladILUSADJALAD ning ilusad jalad tulevadki. Ma nimetaksin seda oma keha psühholoogilieks mõjutamiseks. Nojah, kindluse mõttes oleme juba 4. päeva ametis ka füüsiliste harjutustega. Peale ilusate jalgade kuluvad ära ka ilusad käed ja ilus kõht :) Nojah, kõik lihased on piimhappest pungil nii, et praegu tundub tõesti keha musculuste ärritusest ilus trimmis :)
Täna sai jälle üle pika aja kodudiskot tehtud. Muusika mängima ja...:) Meeletust tühikarglemisest jõudsime lausa india tantsudeni ning omapoolse interpretatsioonini tangost ja valsist. Tiinal ei jäänud muud üle kui silmi pungitada ja itsitada ja ehkki minimaalselt, siiski kaasa tantsida....
Õppimine pole paraku nii edukas olnud. Ullikummid ja Utnapištimid said selgeks õpitud, Lähis-Ida muistse kirjanduse eksam tehtud, Homeroste ja Hesiodostega, on juba keerulisem. Mitte ei taha! Aga vinguda sel teemal ka ei taha nii et uus lõik uue sisuga :)
Vastuseks Krissu küsimusele: armuelu on endiselt khõmm...pea olematu. Noh aega-ajalt nalja saab aga....Tiina kadestamisväärset ühe-mehe elu ei paista kuskilt. Pöö!
Lugesin internetist Kalade aastahoroskoopi. Juuliks lubatakse meite soole mehi, nojah lootus lolli lohutus, aga vähemalt saame jätkata ilusate jalgade tegemisega, et suvistel seltskonnaüritustel silma paista Muidugi oleme niigi ilusad ja maagilist seksapiili kiirgavad, kuid keegi peale meie endi ei paista sellest aru saavat. Jälle pöö!
Uusaasta õnnevalamisest lubati mulle suurt reisi, praegu tunnen end küll nii koduselt, et raske toastki välja minna aga...
loodan, et õnnestub! Ehk Itaaliasse päkapikumaale? Päkapikk ise paraku ei tule:( Vähemalt tuleb Krissu :)saabki kogu oma tähelepanu tema jumaldamisele keskendada.
Oi, ja lõpetuseks: pesin täna pesu. Nii hea oli. Seal ühika pesuruumis. Kujutasin ette hiiglaslikke vene pesumasinaid, kuhu mahub tonn pesu või vähemalt kaks purjus tudengit aga...võta näpust või võta varbast, vaid kaks üsna pisikest Siemensit(?). Igatahes oli pesu hea ja puhas, peale kuivatis käimist ka kuiv ja soe. Palju parem kui meie kodune hädine "loputusmasin" Kavatsen ka edaspidi siinse pesumaja teenuseid kasutada:) Hihiii
Selline tore lugu. Põnevaid sõnu ja väljendeid neid siseringi nalju sünni iga päev. Hobusejaanuar on aga üsna hea iseloomustus kogu meie siinsele elule. Seda juhul kui võrrelda hobusejaanuarit hobuseunenäoga. Veidi veider, kummaline, kohutavalt naljakas eksistents. Palju jaburaid kuid naljakaid mõtteid ja tegusid :)
Praegu on meil käsil kiirprojekt Ilusad Jalad. Peame oma 20. jaanuaril saabuva kauni väliskülalise jaoks olema tippvormis.
Kõik on väga lihtne: tuleb lihtsalt pidevalt korrutada mantrat ilusadjaladilusadjaladilusadjaladILUSADJALAD ning ilusad jalad tulevadki. Ma nimetaksin seda oma keha psühholoogilieks mõjutamiseks. Nojah, kindluse mõttes oleme juba 4. päeva ametis ka füüsiliste harjutustega. Peale ilusate jalgade kuluvad ära ka ilusad käed ja ilus kõht :) Nojah, kõik lihased on piimhappest pungil nii, et praegu tundub tõesti keha musculuste ärritusest ilus trimmis :)
Täna sai jälle üle pika aja kodudiskot tehtud. Muusika mängima ja...:) Meeletust tühikarglemisest jõudsime lausa india tantsudeni ning omapoolse interpretatsioonini tangost ja valsist. Tiinal ei jäänud muud üle kui silmi pungitada ja itsitada ja ehkki minimaalselt, siiski kaasa tantsida....
Õppimine pole paraku nii edukas olnud. Ullikummid ja Utnapištimid said selgeks õpitud, Lähis-Ida muistse kirjanduse eksam tehtud, Homeroste ja Hesiodostega, on juba keerulisem. Mitte ei taha! Aga vinguda sel teemal ka ei taha nii et uus lõik uue sisuga :)
Vastuseks Krissu küsimusele: armuelu on endiselt khõmm...pea olematu. Noh aega-ajalt nalja saab aga....Tiina kadestamisväärset ühe-mehe elu ei paista kuskilt. Pöö!
Lugesin internetist Kalade aastahoroskoopi. Juuliks lubatakse meite soole mehi, nojah lootus lolli lohutus, aga vähemalt saame jätkata ilusate jalgade tegemisega, et suvistel seltskonnaüritustel silma paista Muidugi oleme niigi ilusad ja maagilist seksapiili kiirgavad, kuid keegi peale meie endi ei paista sellest aru saavat. Jälle pöö!
Uusaasta õnnevalamisest lubati mulle suurt reisi, praegu tunnen end küll nii koduselt, et raske toastki välja minna aga...
loodan, et õnnestub! Ehk Itaaliasse päkapikumaale? Päkapikk ise paraku ei tule:( Vähemalt tuleb Krissu :)saabki kogu oma tähelepanu tema jumaldamisele keskendada.
Ja Liis nägi unes Madonnat, kellele ta üsnebaviiskalt nähvas....
Madonna on meile üsna tähtis tegelane. Kord õpetati raadios kuidas saada edukaks just nagu Madonna. Vast kaheksa õpetust oli. Iga lause algas: Tee nagu Madonna.
Tee nagu madonna: keksle ringi roosas trikoos :) Time goes by so slowly....
kolmapäev, jaanuar 04, 2006
selle aasta neljas päev
Mina küll mingit vahet ei märka. Olgu see aastanumber milline tahes, ikka on elu sama. Uue aasta võtsin vastu sama tuimalt nagu iga aasta. Ma ei mõista seda pidutsemist ja paugutamist. parema meelega oleks lihtsalt magama läinud. Üks hetk on 2005, järgmine 2006 aga...vahet küll märgata ei ole. ma ei taha olla pessimist kuid minu jaoks on see püha täiesti mõttetu ja on naiivne arvata, et uus aasta kuidagi imeväel eelmisest parem on. Noh lootus muidugi on, et vana jääb seljataha ja on võimalik alustada uuega. Siiski...
ja sellepärast ma eriti usin uusaasta SMS-de või mailide saatja kah pole. Niisiis ei midagi isklikku. Ma lihtsalt ei usu sellesse.
Uus algus võib tulla samahästi ka näiteks juulikuus või septembris. see on isklik muutumine, mida numbrid ja kalender ei mõjuta. Pigem soovin kõigile ilusat igas päevas ja pidevat edukat liikumist oma eesmärkide suunas.
tänan tähelepanu eest!
ja sellepärast ma eriti usin uusaasta SMS-de või mailide saatja kah pole. Niisiis ei midagi isklikku. Ma lihtsalt ei usu sellesse.
Uus algus võib tulla samahästi ka näiteks juulikuus või septembris. see on isklik muutumine, mida numbrid ja kalender ei mõjuta. Pigem soovin kõigile ilusat igas päevas ja pidevat edukat liikumist oma eesmärkide suunas.
tänan tähelepanu eest!